Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meie videolevisse on jõudnud Stanley Kubricku üks tuntumaid töid, tänaseks krestomaatiline «Kellavärgiga apelsin» (A Clockwork Orange, 1971).
Kellavärgiga apelsin
R: Stanley Kubrick. O: Malcolm McDowell. Suurbritannia 1971. V&K Holding 2002 Omal ajal võis see ameerika filmilavastaja Inglismaal valminud teos seostuda inglise filmi juhtfiguuri Lindsay Andersoni filmiga «Kui » (1969), kus samuti keskse protagonisti rollis Malcolm McDowell ja mis samuti otsapidi vägivalla temaatikat puudutas. Tänase filmihuvilise jaoks on kontekst, kuhu «Kellavärgiga apelsin» paigutub, ilmselt teine. Ennekõike tuleks nimetada selliseid vägivalla ekraanikäsitlusi nagu Oliver Stonei «Sündinud tapjaks» või Quentin Tarantino linastisi. Aga meenub ka näiteks Neil Jordani «Lihunikupoiss» (1998). Või õieti vastupidi: viimane tõi meelde Kubricku «Apelsini». Niisiis ikkagi klassika.
Anthony Burgessi düstoopia või kakotoopia.
Inglise kirjaniku ja üksiti heliloojagi Anthony Burgessi (191793) romaanis «Kellavärgiga apelsin» (1962, ilmunud ka eesti keeles Udo Uibo tõlkes) kujutatud tulevikulist (?) antiutoopiat on nimetatud küll düstoopiaks, küll kakotoopiaks. Ehk äraseletatult hälvitud, pahelise tuleviku nägemuseks. Kusjuures kakofooniast ja kakodeemonist lähtuvalt räägib oma tulevikunägemuse kakotoopiaks olemisest Burgess ise 1978. aastal ilmunud esseekogus «1895». Võiks oletada, et viimase pealkiri on ajendatud George Orwellist, ja nii see tõesti ongi. «Kellavärgiga apelsin» pole üksnes vägivallaaineline, vaid üksiti teravalt ühiskonnakriitiline. Vanglad soovitakse kriminogeensest elemendist puhastada mitte mingitel humaansetel või mis tahes muudel ligilähedastel kaalutlustel, vaid ennekõike tegemaks ruumi võimalikele poliitilistele teisitimõtlejatele. Poliitiline varjund on samuti peategelase Alexi kõnepruugil. Noorukite omavaheline släng on otseste vene laenudega (nagu teenagerite keele nimetus nadsatt isegi tuleneb venekeelsest teise kümnendi arvude nimetuste lõpuosast). Siin võis oma osa etendada Burgessi reis «raudse eesriide» taha, 1961. aastal toonase Leningradi külastamine.
Kus on kurja juured?
Selle järele on ikka päritud ja kui see meile teada oleks, siis poleks vist enam ka vajadust «Kellavärgiga apelsini» taoliste teoste järele. Vägivaldsuse põhjusi on otsitud inimesest enesest. Sellele võiks esmahetkel osutada ka Stonei «Sündinud tapjaks» pealkiri. Kuid ega Stoneilgi asi niisama lihtne ole. Samas on inimene oma loomult ka heaks tunnistatud, süü tsivilisatsiooni pahede ja ühiskonna kaela lükatud (Rousseau). Nii või teisiti tuleb kuritegelikkuse põhjusi otsida teljel indiviidühiskond, ükskõik kummale poole siis vaekauss ka ei kalduks. Jätame siinkohal kõrvale romaani n-ö täieliku, ka 21. lõpupeatükki sisaldava versiooni, mis võimaldab Alexi arengut käsitleda ka pelgalt bioloogilise täiskasvanuks saamisena. Peame järgnevalt silmas lühemat, ka Stanley Kubricku filmi aluseks olevat versiooni, mille puhul sotsiaalne aspekt enam mõjule pääseb. Kellavärgiga apelsin versus ... Kuigi futuristlik, on «Kellavärgiga apelsini» põhiküsimustel tegelikult sajanditepikkune ajalooline ja klerikaalne taust. Mitte asjata ei tõstata «Apelsini» küsimusi heast ja kurjast, inimeseks olemisest ja kellavärgilisusest vangla vaimulik. Tulevikuline antiutoopia on leiutanud kiirmeetodi kuritegelikkusest vabanemiseks. Ent vaimulik arutleb, kas uus meetod teeb inimese tõeliselt heaks. Sest headus peaks tulema sisimast. Headus valitakse. Kui inimene enam valida ei saa, ei ole ta enam inimene. Nii see ilmselt ongi. Just eetiline valik teeb ühe või teise teo heaks või halvaks, annab meile võimaluse eristada head ja halba. Võiks küll üritada leida mingeid vahendeid välistamaks kuritegelikkust, need vahendid võiksid «Kellavärgiga apelsini» omadest paremadki olla, ent ometi poleks see lahendus. Just tarvidus iga hetk eneses valida, pahelisust välistava garantii puudumine ning uinutava garantii puudumise enesele teadvustamine saab tegelikult olla parimaks, vahest ka ainsamaks garantiiks sellesama pahelisuse vastu.
Kubricku ultra.
Tänaseks pole Kubricku ultravägivald muidugi enam mingi ultra. Kõige kahetsusväärsem vägivallatemaatika käsitlemisel ongi, et siin on mindud valdavalt n-ö kvantitatiivset, üha suurema vägivalla näitamise teed. Ent kunst on kunst, ma ei saa midagi parata, aga näiteks Truman Capote «Külmavereliselt» (1967) mõjub just oskusliku detailikasutusega (räägin raamatust, Richard Brooksi filmingut pole näinud). «Külmavereliselt» on just tänu oma napisõnalisusele märksa kõnekam kui tänane vägivallatulv. Ja siin, mõne järjekordse taolise ettevõtmise foonil, tasub kindlasti meenutada, miks mitte ka uuesti vaadata Stanley Kubricku (192899) «Kellavärgiga apelsini». Kusjuures Malcolm McDowellile, tema sobivusele Alexi rolli saame üksnes osutada, leheruum ei luba tema näitlejatööl pikemalt peatuda. Lauri Kärk