Kahekümnedates eluaastates Egle on ilus naine, aga eesti meestel pole selle teadmisega praegu midagi peale hakata. Neiu elust haarab lõviosa arvutimäng «World of Warcraft», kus ta hoopis teise nime all ja teises kehas kolle notib. Egle (nimi muudetud – toim) arvab, et tal kulub «Warcrafti» mängimisele umbes sama palju aega kui ülejäänutel töölkäimisele,
erinevus on siiski selles, et ta alustab õhtul ja lõpetab öösel või hommikul, rääkis ta Nils Niitrale.
«Olen mänginud järjest, ilma magamata peaaegu kolm ööpäeva,» ütleb ta. «Pärast seda ma tundsin peaaegu, et suren ära, ja lubasin endale, et ei tee nii enam kunagi.»
Egle ei käi juba rohkem kui aasta tööl ja sellest ajast on tema põhitegevuseks internetis koos mujal maailmas arvuti taga istuvate gildikaaslastega kollide tapmine. Erineva tasemega gilde on palju, Egle kuulub aga ühte maailma tippgildidest.
«World of Warcraft» on nn multiplayer-online-mäng, mida mängivad korraga miljonid inimesed maailmas. Palka neiu kollide tapmise eest ei saa, aga tal on piisavalt raha, et veel vähemasti mõnda aega «Warcrafti» mängida ilma, et arved maksmata jääks.
Egle tunnistab, et käib veel harva oma sõpradega väljas ja talle polegi jäänud kuigi palju sõpru, kes viitsivad helistada ja kuhugi kutsuda.
«Aga eks see on vastastikune - mul ei ole nendega eriti millestki rääkida, igav on,» ütleb ta. «Miks ma peaks minema välja inimestega, kellega on igav.»
Nagu jalgpall
Egle võrdleb «World of Warcrafti» tavalise jalgpallimänguga - selle erinevusega, et värava asemel on meeskonna ülesandeks kollist jagu saada. Gildi liikmed asuvad kõikjal üle maailma.
Vaidlen Eglele vastu, et jalgpall on siiski midagi muud kui «Warcraft», eeldades inimeselt füüsilist aktiivsust.
«Siin on vaja hoopis aju aktiivsust - selleks et mängida maailma tipus, on vaja laialdasi teadmisi mänguteooriast ja mängutehnikatest, samuti peab olema väga hea reaktsioon ja kiire otsustusvõime,» räägib ta.
«Warcrafti» mängitakse kahel moel - Egle mängib mängu, kus terve gild teeb koostööd, et tappa mängutootja programmeeritud kolli. Teine osa «Warcrafti» mängijatest harrastab versiooni player vs player, milles mängijad sõdivad omavahel.
«Warcraftil» ei paista lõppu, sest selle tootja teeb uut sisu juurde, alates uutest kollidest ja lõpetades uute strateegiatega.
Enne kolliga otsustavasse võitlusse sööstmist teevad gildi liikmed kõigepealt nädalate viisi trenni. Nad püüavad ka välja uurida, milleks koll üldse võimeline on. Infot otsitakse veebilehtedelt ja kasutatakse muid nippe eluka käitumise prognoosimiseks.
Mängijad suhtlevad omavahel mikrofonide ja klaviatuuri abil. «See on siin suur koll, aga tal on veel abiks erinevaid väikeseid kolle, kellel on erinevad võimed,» osutab Egle arvutiekraanile.
«Kui sa oled samas klassis, kus mina mängin, siis võib kolli üksainus löök tappa,» selgitab naine. «Raidi (konkreetne kollitapmise üritus - toim) käigus peab omavahel koos töötama ja igaühel on oma ülesanne - ühed ravivad, teised tapavad kolli ja kolmandad võtavad kogu peksu kollilt endale.»
Igale kollitapmisega hõivatud grupile on virtuaalreaalsuses eraldatud oma ruum, olgu see siis mingi koobas või loss.
Enamik gildikaaslasi on Eglest nooremad mehed, olgu siis tegu tudengite, rikaste Skandinaavia riikide elanike või lihtsalt paindliku töögraafikuga tegelastega. Sellisel tasemel «Warcrafti» mängimiseks ei saa lihtsalt hommikust õhtuni tööl käia.
Gild kohustab inimesi
Egle on ainus eestlane oma gildis. Aeg-ajalt visatakse keegi ka gildist välja, sest ta on raididel osalemiseks liiga vilets. Selleks et tugevasse gildi saada, tuleb läbida midagi tööintervjuu-laadset.
«Sa tood esile oma võimed ning selle, mida ja kuidas sa varem teinud oled,» räägib Egle. «Maailma tippgildid saavad pidevalt avaldusi, aga vähesed võetakse intervjuule. Mõnele antakse siis nelja kuni kuue nädala pikkune katseaeg ja ka neist pooled ei tee katseaega läbi.»
Algul võttis «Warcraft» juba viie aasta eest mängima hakanud Egle päevast väikese osa, mis hakkas tasapisi kasvama. Töö tõttu suures IT-firmas ei saanud naine siiski pidevalt mängida.
«Aga praegu ma ei käi tööl ja mul pole ka mingeid kohustusi,» räägib ta. «Tekkis võimalus jõuda sel alal maailma tippu ja kasutasin selle ära.»
Egle jutu järgi ei tulnud ta aasta eest töölt ära «Warcrafti» tõttu.
«Tulin sellepärast, et olen arvutigraafik ja kreatiivne inimene, firma kasvades muutus loominguline töö aga ctrl-C ja ctrl-V vajutamiseks,» selgitab ta. «Töökeskkond muutus rõhuvaks ja mõttetuks. Ma ei leidnud väljakutset ega motivatsiooni.»
Kui raha otsa saab, plaanib Egle tagasi tööle minna. Ta on kokku löönud, palju varem säästetud rahaga veel mängida saab. Samas ei kavatse naine päris viimase sendini mängida, vaid ikka enne taas palgaliste ritta astuda.
Kas tal tuleb mõnikord «Warcrafti»-tüdimus ka peale?
«Tuleb ikka,» vastab Egle. «Aga mind ei hoia siin mängus kolli tapmise iha või virtuaalsete lillede korjamise soov. Minu ja paljude teiste jaoks on oluline hoopis seltskond ja mänguga kaasnev sotsiaalne suhtlus.»
Eglele meeldib «Warcrafti»-suhtluse puhul see, et kedagi ei huvita sinu välimus, rikkus või vaesus ega see, kui paks või peenike oled. «Huvitab ainult see, milline on sinu sisemine mina ja mõistus,» sõnab ta.
Samas ei ole Egle gildis kombeks inimeste päriselust rääkida ja ausalt öeldes see ka ei huvita teisi - eesmärk on elukas maha nottida.
Ehkki meesšovinistid võiks arvata, et Egle vanuses naised tahavad meest ja lapsi ning «Warcrafti» sukeldumise põhjuseks saavad olla pigem hingelised traumad, väidab Egle vastupidist.
«Ma ei otsi nende inimestega koos mängides abikaasat või elukaaslast, vaid lihtsalt meelelahutust.»
Sõltuvus või mitte
Egle sõnul ei pruugi virtuaalsuses olla halba. «Minu jaoks on sõltuvus see, kui mingid muud kohustused jäävad täitmata,» räägib ta. «Võib-olla mängib «Warcrafti» ka mõni selline inimene, aga minu puhul see ei kehti.»
Tavareaalsus on Egle arvates igav. «Olen teinud oma elus kõikvõimalikud lollused ära ja kõik see muutus ajapikku igavaks,» ütleb ta. ««Warcraft» ei ole veel igavaks muutunud.»
Kui olulised on ikkagi Egle jaoks inimestevahelised vahetud aistingud ja suhted? «On ikka, aga võib-olla olen ma väga valiv,» arutleb ta. «Ega ma ei ole leidnud kedagi sellist, kes pakuks pereelu. Eks tulevikus näeb.»