Haridusministeeriumi hääbumine

Kui arenemisjärgus haridusministeeriumi juhib nõrk kantsler ja Keskerakonnale lõputult lojaalne minister-praktikant, on kaotajaks Eesti haridus.

Kogu haridusministeeriumi Tallinnast Tartusse kolimise eelse aja kinnitasid nii toonane haridusminister Tõnis Lukas kui ka tema poliitilised nõunikud ja ministeeriumi kantsler Peep Ratas, et ministeeriumi ümberpaiknemine toob kaasa uue kvaliteedi. Seda põhimõttelist muutust pidi iseloomustama vabanemine Elsa Gretškina (ENSV haridusminister – toim) aegsest kaadrist, efektiivne töökorraldus, Tartu kui ülikoolilinna vaimse potentsiaali ärakasutamine, Kagu-Eesti hariduselu päästmine ning uus tase Eesti riigi regionaalpoliitikas. Kaks aastat hiljem jätkab suurte sõnade seadjatest vastutavas ametis vaid kantsler Peep Ratas. Aga ka tema ei taha tookord väljaöeldust suurt midagi meenutada. Veeretab küsimustelehte käes ja räägib juhtimisest üldiselt – mis on kvaliteet, mis strateegia. Kui kõrgest teooriast puudu jääb, saabub metafooride aeg. Näiteks jutt sellest, kuidas üks õunapuu oli jõudnud oma eluõhtule, sellest kasvama pandud uuelt (ja põhimõtteliselt viljakalt) puult ei saa aga juba aasta pärast saaki nõuda. Kantsler, kes vastutab ministeeriumi töökorralduse eest, pole suutnud asutust pooleteise aastaga korralikult käivitada, ning väidetavalt on just haldussuutmatus peamine põhjus, miks rahandusministeerium jättis haridusministeeriumi kõrvale struktuurifondide toetuse haldamisest. Sisuliselt tähendab see, et kantsler Ratase kahe- ja haridusminister Mailis Ranna pea üheaastasele tööle pandi koolipoisi keskmisest madalam hinne.

ERESINISILMSED OPTIMISTID.

Realistid – nii hariduselu kui ka organisatsiooniteooriat ja -praktikat tundvad inimesed – peavad sellist tulemust paratamatuks. Kui teha mitmeid põhimõttelisi muudatusi korraga (kolida, muuta põhjalikult struktuuri, vahetada 60 protsendi ulatuses välja kaader) ja sealjuures asuda laiaulatuslikke reforme (haridusseadustiku uuendamine, kõrgharidusreformi läbiviimine jne) ellu viima ning loota kõige selle juures, et suhteliselt lühikese ajaga on võimalik saavutada ka veel uus kvaliteet, on tegu kas asjatundmatute tegelastega või (ere)sinisilmsete optimistidega. Et suuri veksleid ei suudetud kiiresti lunastama hakata, tabas (ja tabab tänini) ministeeriumi kriitikatuli. Järjepidevus on katkenud, töö on heitlik ja osakondadevaheline koostöö nõrk, mistõttu ministeeriumist lähevad välja vastukäivad teated või korraldused. Põhjus peitub suuresti just ministeeriumi struktuuris ja ametnike kvaliteedis. Varasem haridusliikide (üldharidus, kutseharidus, kõrgharidus jne) kaupa ülesehitus asendati funktsioonipõhisega (näiteks kõrgkoolidega tegelevad poliitikaosakond, planeerimisosakond, õigusosakond jne). Nii võib ja nii ka tehakse, kuid see eeldab väga head osakondadevahelist koostööd ja väga kõrgetasemelist meeskonda. Aga olukorras, kus väidetavalt iga viies ministeeriumi töötaja on üliõpilane (kas bakalaureuse-, magistri- või doktoriõppes), kus enamikul puudub kõrgtasemel hariduse juhtimise kogemus ning ka vastavad teadmised ja oskused, võtab koostöö väljakujunemine aastaid. Kindlasti on kantsler Ratasel ja poliitikaosakonna juhatajal Andres Koppelil õigus, kui nad räägivad aluse panemisest uuele kvaliteedile. Kahjuks unustavad nad enesekaitses ära, et kolimisel ja uute ülesannete püstitamisel ei räägitud sõnagi vajalikust kohanemis- ja õppimisajast. Uus kvaliteet pidi tulema uue kohaga – seega justkui juba poolteist aastat tagasi!

PRAKTIKANDIST MINISTER.

Mida enam süsteem lonkab, seda tugevam peab olema juht. Kui aga nõrgale kantslerile koos alles teadmisi ja oskusi omandava ametnikkonnaga liitub veel ka nõrk (oskusteta ja kogemusteta verisulis) minister, on tulemuseks suured sõnad ja vähe tegusid. 2002. aasta alguses n-ö kahekümne neljandal tunnil teeneka haridustegelase Peeter Kreitzbergi asemel ministriks saanud keskerakondlane Mailis Rand on nõrk juht. Küll tarmukas, aga siiski nõrk. Praktikant, kellel on ministriks kujunemisel käia veel pikk tee. Kui Mailis Ranna ametisse astumise järel hakkasid tabama teda kriitikanooled – nii noor ja kogematu –, soovitas Peeter Kreitzberg vestelda ministriga ning veenduda, kui palju ta tegelikult haridusest teab. Seisneks ministritöö vaid rääkimises, ei jääks Mailis Rand ministrite kõnevõistlustel kindlasti viimaseks. Haridusavalikkus ootab temalt aga juba kolmveerand aastat üldise jutu asemel selget sõnumit. Algatuseks prügikasti rännanud haridusstrateegia «Õpi-Eesti» asemele uue koostamist või vähemalt selle alustamist. Strateegia puudumisele kui miinusele viitas ka majanduskoostöö ja -arengu organisatsioon (OECD) oma Eesti kohta käivas hariduspoliitilises ülevaates.

HARIDUSPOLIITIKAT TEHAKSE KESKERAKONNAS.

Kuidas panna ministeerium tegusalt toimima, kui minister Ranna ja kantsler Ratase suhted lonkavad mõlemat jalga: parimal juhul iseloomustab seda teie-vormis külm pöördumine, halvimal aga kantsleri avalik ignoreerimine. Raskusi on ministril ka oma poliitiliste nõunike ohjamisel. Minister on justkui ringkaitses – nõunik Sirje Priimägi on Peeter Kreitzbergi (haridusprobleemide tegeliku sõnastaja ja taktika väljatöötaja) elukaaslane, nõunik Urve Läänemetsal oli eelmistest töökohtadest kaasa võtta hulk teostamata ideid, mida ta püüab nõuniku ametis energiliselt ellu viia, nõunik Maria Savisaarel on aga selja taga Keskerakonna esimees Edgar Savisaar. Noorukese nõuniku lend on teinekord nii kõrge, et ta jätab isegi ministri teavitamata ning edastab ise teated ministeeriumi ametnikkonnale. Et minister Rand armastab viibida suurema osa töönädalast Tallinnas, siis ulbib ministeerium omasoodu. Nii, et isegi ministri artiklit soovitab haridusministeeriumi avalike suhete osakond otsida paremal juhul nõunik Savisaare käest, halvemal aga pöörduda Keskerakonna infojuhi Evelyn Sepa poole. Ka ei ole maavanemad – riigi esindajad kohtadel – sellest aastast enam haridusministeeriumile partnerid. Minister jättis maavanemad teavitamata muutustest haridusinvesteeringute jagamisel. Mis kohtadel ette valmistatud ja sealseid olulisi arvestavatest ettepanekutest sai, seda lugesid maavanemad alles riiklike investeeringute kavast, ning et midagi muuta, pidid abi otsima peaminister Siim Kallaselt. Kes, kus ja miks need muutused tegi, ei julge ministeeriumi kantsler ja tema tippametnikud avalikult öelda – keskerakondliku parteipoliitika tung ministeeriumisse võiks mõnegi sõnakuulmatu ametist ka ilma jätta. Hariduspoliitika väljakujundamise ja selle sõnastamise ning tegevuse planeerimise keskus ongi nihkunud Mailis Ranna ajal haridusministeeriumist Keskerakonda ning minister Ranna käest tema parteikaaslaste kätesse. Koolidirektorid on juba saanud parteilise tormijooksu ohvriks, nüüd vibutatakse näppu ka kõrgkoolide rektorite suunas ning mõtiskletakse tasahilju ülikoolide autonoomia kärpimise üle. Näiteks läbi kuratooriumide, tuues sinna elu edendamise sildi all (koalitsiooni)poliitikuid. Ja nii võibki juhtuda, et igavese mässaja Jaak Aaviksoo asemel istub rektoritoolile parteisõdur Olev Raju.

SÕNAD EI MAKSA MIDAGI.

Eesti poliitika hädaks on tema poliitikute lühike mälu. Lubadused, isegi allkirjastatud kokkulepped unustatakse vajadusel kähku. Andsin sõna, võtsin sõna. Kevadel lubas minister Rand tudengitele hilissuveks uut õppetoetuste seadust. Kui vekslite lunastamise aeg kätte jõudis, lükkas minister tähtaja jõulukuusse. Novembri lõpuks on eelnõu ikka veel kooskõlastusringil ja, arvestades Riigikogu töökorraldust, ilmselt uuest aastast ei käivitu. Küsimusele, kuidas suure vaesuse taustal nõuda tudengitelt normaalajaga ülikooli lõpetamist, ei vasta keegi. Valimiste-eelsel perioodil tuleb hoolt kanda isikliku ja erakondliku imago, mitte ummikusse jooksnud probleemide lahendamise eest. Võrreldes tudengitega on õpetajad paremas seisus. Tõsi, haridusministri lubatud 15-protsendilise palgatõusu asemel on neile tuleva aasta eelarvega tagatud poole väiksem palgatõus. Hull lugu on aga teadlastega: nende palgatõus on null. Aga lubati 6-8 protsendilist palgatõusu. See tähendab, et minister Ranna juunikuine allkiri haridusministeeriumi ja Eesti Teadustöötajate Ametiliidu kokkuleppel ei maksa midagi. Nii nagu ei maksa suurt midagi ka haridusministri sõna valitsuses – võrreldes eelarve üldise kasvuga jääb hariduse eelarve kasv peaaegu poole võrra väiksemaks. «Professionaalid» näitavad praktikandile koha kätte.

Haridusstrateegiat annab veel oodata

Keskerakonda kuuluv haridusminister Mailis Rand kinnitab, et lähtus nõunikke valides nende professionaalsusest, mitte parteilisest kuuluvusest.

Kevadel võttis valitsus Riigikogust tagasi haridusstrateegia "Õpi-Eesti", mille puudumisele on kriitiliselt viidanud OECD oma Eesti hariduspoliitika ülevaates. Millistele avalikele dokumentidele tugineb haridusstrateegia puudumisel teie hariduspoliitika ja millal on loota Teie ja Kreitzbergi poolt lubatud uut haridusstrateegiat?

Haridusstrateegia on Eestis puudu olnud juba kümme aastat, sest senini pole seda kas luua suudetud või osatud. Viimase väite tõestuseks on dokument "Õpi-Eesti", mida ei saanud ka parima tahtmise korral Eesti hariduse tulevikusuundade määratlemisel aluseks võtta. Strateegilised dokumendid pole lihtsalt olukordade kirjeldused, vaid nende suundade määratlused, mis peaksid meid viima uude olukorda nendes hariduse valdkondades, millega me täna rahul enam pole. Seda kahjuks "Õpi-Eestist" leida pole ja sellepärast ei saanudki teda rakendada. Kui tekib dokument, mis väljendab kokku lepitud arengu põhisuundi, saab neid edasi arendada tegevuskavade tasemel. Neile omakorda järgnevad ressursikalkulatsioonid (aeg, raha, kompetents). Seni oleme Eestis vaid raha ressursiks pidanud ja see on liiga ühekülgne lähenemine. Uuenduslikud katsed jäävadki läbi kukkuma, kuni pole arvestatud võimalikult paljusid (ideaalis kõiki) arengutegureid ja ressursse. Haridussüsteem on aeglane oma muutustes ning seega on vaja targalt kaaluda, mis on meie koolikultuuris vana ja väärtuslik ning mis on vana ja vananenud (takistab edasiminekut) ning mis vajab asendamist. Sealt kujunevadki valdkonnad, kus innovatsioon ehk kooliuuendus on vajalik. Loosungite hõikamine võib paremal juhul väljendada ideaale, kuid rakendada saab vaid argumenteeritud ettepanekuid, mis ühtlasi näitavad seda, miks ja kellele kavandatud uuendus on kasulik ja milliseid tulemusi see tulevikus võiks anda. Eesti hariduspoliitiliste otsuste ebastabiilsus on tekkinud seetõttu, et otsused pole tuginenud põhjalikul olukorra analüüsile, vaid hetkemeeleoludele, juhuslikule informatsioonile ja erinevate survegruppide ettepanekutele. Peaaegu kümme aastat ei ole Eesti Vabariigis toiminud hariduspoliitika tegemiseks hädavajalik haridusuuringute süsteem (nii baas- kui ka arendusuuringud). Haridusstrateegia peab toetuma hetkeolukorra, haridusnõudluse ning teiste riikide haridusarengute analüüsile. Sellele tuginedes saame välja tuua riigi eksistentsi ja arengut tagavad strateegilised põhisuunad ning lähtekohad konkreetsemate tegevuskavade koostamiseks. Selliste uuringute süsteemsest rakendamisest ning esimestest tulemustest saame rääkida alles mõne aasta möödudes. Uuringute süsteemi loomine ongi üks ja oluline strateegiline suund hariduse arendamisel, mille vajadust oleme mõistnud ja mida praegu juba kavandatakse. Eestile pole vaja ei isamaalist ega keskerakondlikku haridusstrateegiat, vaid ühist ja üldiselt aktsepteeritud arengusuundi määratlevat dokumenti. Nüüd tekib küsimus, millele tuginevad hariduspoliitilised otsused vahepealsel perioodil? Minu hariduspoliitilistele otsustele on aluseks üksikud uuringud (erinevatel teemadel ja eesmärkidega ning erinevate sihtgruppide osas), kohtumised õpetajate, koolijuhtide (koolide külastused) ja haridusekspertidega. Olen arvestanud erinevate põlvkondade haridustöötajate, sotsiaalteadlaste ja teiste mõtlejate ettepanekutega. Loen hariduspoliitika, -sotsioloogia ja pedagoogika-alast kirjandust. Olen ära kuulanud logopeedide, psühholoogide, sotsiaalpedagoogide jt. väljendatud mured. Viibin palju koolides ja kohtumistel ning olen püüdnud kõiki sõnasoovijaid vastu võtta. Selle tulemusena on selgunud kümned korduvad probleemid, mis vajavad kiiret lahendamist - eeskätt väikeste maakoolide hariduskvaliteedi tagamine, kutsekoolide võrgu probleemistik, rakendusliku kõrghariduse areng, praktika sisu ning kvaliteet. Kõike ei saa ega tohigi püüda aastaga lahendada. Vähem kui aasta jooksul on hariduspoliitiliselt tegeldud 1) suurte probleemide ärahoidmisega, mis on tekkinud põhjendamata otsuste tegemisega lähiminevikus (keelekategooriate täitmise saavutamatu tähtaja edasilükkamine, muudatused pedagoogide atesteerimis- ning kvalifikatsiooninõuetes, nn uuendatud õppekava rakendamise täpsustamine, emakeele kirjandi ja osaoskuste eksami probleem jt) ning 2) uute arengute planeerimise ning järk-järgulise ellurakendamisega (haridusuuringute süsteemi rajamine, õppekava arendusplaanid vastavalt lapse arengule, täiendkoolitussüsteemi rajamine, õpikute kvaliteedi parandamine jpm). Teiselt poolt tugineb praegune hariduspoliitika juba välja töötatud valdkondlikele strateegiatele: teadus- ja arendustegevuse strateegia, kutsehariduse arengukava, kõrghariduse reformi kava, Eesti noorsootöö kontseptsioon ja arengukava, Tiigrihüpe Pluss. (Ette valmistatakse ka keelestrateegiat ja elukestva õppe strateegiat). Millal tuleb strateegia? Järgmise aasta alguses pakume laiemale üldsusele tööversiooni. Rõhutan veel kord, et haridusstrateegia ei tohi olla häälteenamusel läbi surutud dokument, seega peab olema strateegia piisavalt positiivne kõikidele erakondadele. Strateegia tööversiooni osas on eeltöid juba palju tehtud. Mitmed töögrupid on töötanud ja ka UNESCO dokument "Education for All" - "Haridus kõigile" on loodava strateegia üheks koostisosaks, mis käsitleb alus- ja põhiharidust ning erivajadustega õpilaste haridust. Selles osalesid UNESCO Eesti osakonna, kolmanda sektori, haridusministeeriumi, sotsiaalministeeriumi, kõrgkoolide jpt spetsialistid. Tulemus on konkreetne - tegevuskava 3 lk, mida selgitab eelnev analüüsi osa. Loodame aasta lõpuks ühendada erinevad dokumendid üheks tervikuks, mida uue aasta alguses saaksime arutama hakata.

Teie ministeeriumiga tihedamalt suhtlevad haridusinimesed heidavad ministeeriumile ette haldussuutmatust - osakondade vahel puudub koostöö, kirjadele ei vastata ning ministeeriumis sündinud dokumentide tehniline tase on kohati küündimatu. Rahandusministeerium on haridusministeeriumi haldussuutmatust nimetanud peamise põhjusena tema kõrvalejätmisel struktuurifondide toetuse haldamisest. Mis võiks olla selliste väidete põhjuseks?

Haridusministeeriumi kolimine Tartusse koos põhjaliku puhastustööga inimressursi osas on tekitanud vastakaid emotsioone. Mõned arvavad, et tegemist oli positiivse ümberkorraldusega, millega vabaneti nn vananenud kaadrist. Teised aga leiavad, et seetõttu on läinud kaduma hädavajalik institutsionaalne mälu. Haridusministeeriumisse võeti tööle palju uusi noori inimesi, kellel on hea potentsiaal saada võimekateks ametnikeks. Loomulikult tuleb tunnistada, et uutel töötajatel puudusid kogemused avalikus sektoris töötamiseks, mis tänaseks on kaasa toonud mitmeid probleeme. Võibolla seoses kolimise ja paljude muude taotlustega polnudki eesmärgiks kompetentse kaadri töölevõtmine. Kohati on tegemist hoopis uutel alustel mehitatud kaadriga, kellel on esikohal lojaalsus sellele ideoloogiale, mille kandjad nad tööle võtsid, mitte aga professionaalse riigiametniku arusaam oma tööst ning ametialasest vastutusest. Teiselt poolt raskendab ministeeriumi tööd fakt, et praktiliselt pool ametnikest viibib pidevalt ratastel või ülejäänud ametkonnast erinevas linnas. Samal ajal on rahvaesindajad Tartusse kolimise kord nii otsustanud ja nõnda oleks nagu rahvas usaldanud mitukümmend miljonit maksumaksja krooni kolimise korraldamiseks. Omaette probleemiks on ministeeriumi struktuur. Praeguseni olen pidanud tegutsema selle struktuuriga, mille sain Tõnis Lukaselt päranduseks ja mis ei saagi ratsionaalselt töötada. Samas olen rahandusministeeriumiga kategooriliselt eriarvamusel struktuurfondide jaotuse osas. Olen seda mitmetes kirjades ning vestlustel väljendanud ja leian, et Eesti pidevat ning jätkusuutlikku arengut ei saa tagada nii nappide vahenditega. Rahandusministeerium on esitanud mitmeid selgitusi, mis püüavad põhjendada, miks pakutud jaotusskeemi on võimatu muuta. Üks arvamus nende hulgast on olnud väide, et erinevalt teede ja sildade ehitusest on haridusprojekte raske kontrollida. Haridusministeerium on olnud üks edukamaid eelstruktuurifondide (PHARE) abi taotlemisel ja kasutamisel (SA Kutsehariduse Reform), samuti on meie teadusringkonnad 5. raamprogrammis ühed edukamad (Eesti ja Sloveenia; SA Archimedes). Seega on väites enam rahandusministeeriumi ametkonna tahtmatust arengukava ümber kirjutada kui faktidel põhinevat.

Kes valmistas ette eelseisva aasta haridusinvesteeringute kava, mille vastu on protesteerinud maavanemad ja milles ei osalenud ka haridusministeeriumi tippametnikud. Kas vastab tõele väide, et selle dokumendi lõplik variant valmis Keskerakonnas?

Haridusministeerium valmistas ette haridusinvesteeringute kava, arvestades maavalitsuste esitatud ettepanekuid. Haridusinvesteeringuid (nii nagu ka kõiki teisi investeeringuid) arutati nii fraktsioonides kui ka valitsuses. Valitsus kiitis investeeringute kava heaks. Peamiseks probleemiks sellel aastal kujunes fakt, et raha eraldati vähem kui eelmisel aastal. Samas on investeeringute ümber alati probleeme ning vaidlusi ja seega ei erine arutelude kriitiline toon kuidagi varasematest. Kindlasti ei nõustu väitega, et kantsler või asekantslerid eelarve projektides ei osalenud. Vastupidiselt kaitseb ka kantsler oma valdkonna eelarvet. Keskerakondliku huvi osas soovitan vaadata Edgar Savisaare 25.11 SL Õhtulehe artiklit, et mitte siinkohal kõike fakte uuesti üle korrata.

Nii haridusjuhtide kui ametnike väitel on ministeeriumis oluliselt kasvanud parteilise juhtimise ja ministri nõunike tähtsus ning suur osa otsustest võetakse vastu väljaspool ministeeriumi. Kuidas vastata väitele, et sisulises haridusarutelus osalemiseks on ainuke võimalus astuda Keskerakonda?

Ma ei saa kuidagi nõustuda väitega, et on kasvanud parteiline juhtimine ning selline väide eeldaks konkreetseid näiteid. Samas valisin oma nõunikud vastavalt nende professionaalsusele, kes oskavad tuua välja argumendid valdkondades, mida kõik ministeeriumis töötavad noored veel ei suuda. Parteitu Urve Läänemets analüüsib ja argumenteerib üldhariduse ja keelepoliitika küsimustes, Sirje Priimägi nõustab kõrghariduse ning õpetajakoolituse valdkonnas, mitmed kutsekoolide direktorid ja Kutsehariduse Nõukoda arendavad kutsehariduse teemat ning mitmed lugupeetud vanemad haridusinimesed Seenioride Klubis lisavad üldisema pildi. Samas tuleb rõhutada, et viibin palju ministeeriumikabinetist väljaspool ja kuulan töötavate, praktiseerivate inimeste arvamusi. Samuti leian, et erialaspetsialistide ning nõunike arvamused on seda väärt, et nendega tõsiselt arvestada. Pealegi ei saada nõunikud ministrit just sageli, mis annab ministrile võimaluse võrrelda tegelikkust koole külastades ning nõuandeid. Enamasti on need kokkulangevamad korduvalt esitatud probleemidega koolides ja kõrgkoolides, kui need seisukohad, mis pärinevad vaid kabineti vaikusest. Keskerakonda astuda pole vaja, kui soovitakse osaleda haridusdiskussioonis. Selleks on vaja eelkõige tunda vastava valdkonna teooriat ja praktikat, pidevalt lugeda ja olla suuteline tegema argumenteeritud ettepanekuid ning koostööd erinevate poliitiliste jõududega ja sotsiaalsete partneritega, mitte võitlema tuuleveskitega stiilis "nendega me ühes liivakastis ei mängi". Me peaksime sellest lastehaigusest lahti olema, kus valija toetust loodetakse saavutada kellegi ignoreerimisega, liiatigi veel siis, kui see jõud on hiljutistel valimistel edukalt esinenud. Kokkuleppeid on vaja saavutada, kui me tahame liikuda sidusama ja solidaarsema ühiskonna poole, mis tegelikkuses aitaks lähendada kaht ja praegu kahjuks veel väga erinevat Eestit. Omariikluse, eesti kultuuri ja keele säilitamiseks on vaja tarka lähenemist ja kõigi - nii koduste kui rahvusvaheliste võimaluste ning kohustuste täpset analüüsi ning sellest tulenevat koostööd, mitte jätkuvat vastandamist kes keda või kelle oma saab olema strateegiadokument. Eesti hariduse kvalitatiivne tõus selle kõikidel tasanditel peab olema meie kõigi oma, meie ühine eesmärk ning töö selle arengu nimel.