Saksamaa sametises südames

Rein Veidemann kogeb süda-Saksamaa akadeemilist rahu. Göttingen kõlab nagu Nachtigall, mis on saksa keeles üks kauneimad sõnu. Selle eestikeelne vaste «ööbik» on kõrvale sama paitav. Göttingen-Nachtigall-ööbik toob meelde südasuveöö sametise pehmuse. Sirelid on juba õitsenud, sõnajalaõied leitud, vahtratel ninad pikaks veninud. Kuu imetleb end tuulevaikuses tardunud järvepeeglis. On eneseküllane rahu.

Kui ma akadeemilise lähetusega seoses ühel novembriõhtul Göttingeni raudteejaamas rongilt maha astun ning jaamaesisel väljakul võõrustajat ootan, kumiseb mul kõrvus seesama «Göttingen-Nachtigall» ning vanalinna ümbritsevast pargivööst aimub lahkunud suve idülli.

LAPSEPÕLVEST TULIJA.

Juba järgmisel päeval veendun, et küpsemisele häälestav rahu kuulub selle Harzi mägede jalamil asuva Tartu-suuruse ülikoolilinnakese juurde, millel vanust üle tuhande aasta ja mille idüllilisus avaneb juba nime päritolulegendis: vulisevas ojakeses, Gutingi’is. Ent samahästi võiks Göttingen tuleneda «heast» või «jumalast», mille saksakeelsed vasted mahuvad samuti linna nimesse. Minu ja paljude Göttingeni akadeemiliselt väisavate eestlaste alma pater farmakoloogia emeriitprofessor Arnold Hasselblatt on sajandite eest Eestis juurdunud baltisaksa pastorite kuulsa sugupuu üks järeltulijaid. Sügavast Vene ajast peale vahendab ta siia raskuste kiuste õppima, end täiendama või loenguid pidama Tartu ülikooli õppejõude ja üliõpilasi, tulevasi arste, ajaloolasi, klassikalisi filolooge, filosoofe. Ta liigutavatest mälestustest, mille osaliseks saan saabumispäeva õhtusöögil Hasselblati kodus, järeldan, et ta hoolitsemisvajadus tuleneb poisiea Heimat’ist, kuhu ta esivanemad on maetud. Ta on jaganud eestlastega lapsepõlve ja me kõik ju teame, et oleme seda, mida oleme olnud oma lapsepõlves. Mitte lapsepõlv ei kuulu meile, vaid meie kuulume lapsepõlvele. Tunnen seda «heimatlust» (eesti «hõim» ja soome heimo võis ju kunagi balti kaudu olla samas «pesakonnas» Heimat’iga) kõigi erkudega, nähes, kuidas võõrustaja saadab mind peatuspaika, kaasas Punamütsikese korv, kust ta laob mulle õhtu- ja hommikusöögiks lauale võid, leiba, juustu, marmelaadi, teed, kohvi, mineraalvett ja õunu, kõigi tervisenõuete järgi kalkuleeritult nagu saksa ordnung nõuab.

KULDNE HAUD.

Peatuspaik ise väärib sentimentaalset romaani. See on üks neid XIX–XX sajandi vahetusel ehitatud juugendmaju, mille jälgi leiab Tallinna Draamateatris ja Tartu endises saksa teatris (nüüd Vanemuise väikeses majas) ning Ammende villas Pärnus. Seesuguseid Ammendeid on Göttingen-Ostis kvartalite kaupa. Nad on tänavaäärest pisut tahapoole nihutatud, avades möödujaile eesaia. Majatagune jätkub samuti aiaga, mis läheb sujuvalt üle paralleeltänaval asuva villa tagaaiaks. Iga maja ümbritsev aed Göttingenis on botaanikaaed. Lisaks muru kaunistavatele sõnajalgadele, lumemarjapõõsastele ja igamehele tundmatuks jäävaile lilledele ümbritsevad villasid vään- ja ronitaimede embuses kuused, nulud, vahtrad. See, mis suvel tähendab «rohelusse uppumist», on nüüdseks võtnud sametise pruuni, mustjasrohelise, sügavkuldse ja punase jume. Mis kummalise nimega tänav – Am Goldengrabe 14 –, kus minu peatuspaigaks olev villa asub! Meenutaks nagu «kuldset hauda». Igatahes on see linnaosa Saksa kuld- aja, XX sajandi alguse mälestusmärk ja nostalgia selle järele on niisama ehe nagu viktoriaanliku Inglismaa järele. Aga korraks sähvatab hauarahutunne veel, kui astun villa välistreppi lõpetavale kivipoodiumile. Seda piiravad paksult roheka samblaga kaetud tahukad meenutavad mulle Tallinna Rahumäe kalmistul ühe väärika baltisakslase viimset puhkepaika ümbritsevat müüririba. Kummalisel kombel see ei rõhu ega ängista. Sammaldunud kivises rahus on ühtaegu midagi ülendavat ja alandlikuks tegevat. Mõistmine ja leppimine käsikäes. Imestan, kuidas Göttingen küll sõjad on üle elanud, kuni saan teada, et liitlasväed säästsid pommitamistest Saksa väikelinnu ja Göttingen olevat olnud nende meelest ülikoolilinnana nii tühine, et ei väärinudki purustamist. Ühele äratundmisele jõuan veel, vaadates õhtuti oma ärklitoakese aknast üle tänava asuva samasuguse villa põhikorruse akendesse. Nende taga asub kõigi tunnuste järgi avar kabinet, kus õhtuti tundide kaupa peaaegu et liikumatult istub raamatute ja käsikirjadega kuhjatud laua kohale kummardunult paljanduva pealaega õpetlane. Tõenäoliselt professor, sest mõnel õhtul on ta naelutanud sama liikumatuteks akadeemilisteks sfinksideks oma õpilased. Äkki on see Karl Barthi vari või kloon, mõeldes titaanile, kes kirjutas oma elu jooksul kümneid tuhandeid lehekülgi. Või järjekordne Georg Misch, see Wilhelm Dilthey õpilane ja väimees, kes kogu oma elu pühendas autobiograafia ajaloo uurimisele.

RAHU JA SIPELGAPESA.

«Pühendumine» ongi täpseim sõna, mis siinset klassikalist akademismi iseloomustab. Nähtavasti osatakse seda pühendumist hinnata. Vähemalt väidab Jürgen Habermas oma uurimuses avalikkuse kujunemisest Euroopas, et professorid kuulusid kõrgkodanlaste hulka. Et neid võeti kuulda ja nad mõjutasid avalikku arvamust, poliitikat ja riigi käekäiku. Ja nende töö oli kõrgelt tasutud. Muidugi küsin endalt, miks mina ja paljudki mu kolleegid ei võta riski või kohustust matta oma elu käsikirjade ja raamatute vahele. Ja leian end mitmelt pigem lohutavalt kui õigustavalt põhjuselt: et väikese rahva õpetlased peavad nagu kõik selle haritlased olema mitmevõistlejad, et neil on vaja vedada mitut vankrit korraga – ja ükski neist ei toida –, et Eesti enda akadeemiline traditsioon ei ulatu veel sajandi tahagi, et humanitaaria professuure peetakse Eestis teisejärgulisteks. Göttingeni ülikooli kampus on otsekui sipelgapesa keset keskendunud rahu. Eriti südapäeval, kui kolme tunni jooksul toidetakse ülikooli sööklas ehk mensa’s tuhandeid noori. Viieteistkümne krooni eest saab korraliku lõuna. Noor inimene saaks ehk ilmagi hakkama. Vähemalt ei vajaks ta just lõunasööki. Ent selleski küsimuses kehtib ordnung. Kui ollakse harjutatud kord päevas sooja toitu sööma, siis peab seda tegema, ja ühel kindlal ajal. Sel põhjusel tekib kella ühe ja kahe vahel mensa ümber tõeline jalgrattadþungel. Lehvivi hõlmu, väike seljakott seljas jalgrattaga kihutav üliõpilane võiks olla Göttingeni sümbol, kuigi selleks on hoopis raekojaesisel turuplatsil rokokoolikus raudlehtlas seisev pronksist tüdrukuke hanedega. Iga suurema ülikoolisündmuse ajal käiakse Gänselieselit musitamas.

MAITSEB NAGU EESTI.

Hemingway on vähemalt ühe eestlase leidnud igas sadamalinnas. Süda-Saksamaad märkivas Göttingenis on eestlasi lausa kogukonna jagu. Selle raudvaraks on sõjakeerises siia jäänud ja oma teadlaskarjääri üles ehitanud professor Johannes Piiper. Kogukonna viimane kihistus on kujunenud 1990ndatel nende eesti noorte neidude ümber, keda professorid Pistohlkors ja Hasselblatt siia õppima ahvatlenud ja kes siit ka tulevase abikaasa leidnud. Praegu Torontos eesti professuuri täitva ajaloolase Jüri Kivimäe õpilase Rutt Hahni (neiupõlvenimega Allik) pere korraldabki ühel õhtul vastuvõtu siin ajutiselt resideerivatele või püsieestlastele. Igaüks meist on kaasa võtnud kas mõne Eesti maiustuse või joogi. Ma ei koge neis noortes eestlastes koduigatsust, sest neid armastavad inimesed on sakslased ja nende pered on siin ja lapsedki kasvavad Saksa pinnasel, aga ma ei näe – oma rahvusliku eneseuhkuse õnneks! – neid ka assimileerumas. Eestlane võib oma kodus muutuda kadakasakslaseks või maltsainglaseks, aga võõras ümbruses püsib hambad ristis eestlasena. Teisiti läheb kindlasti nende lastel, nagu on läinud Välis-Eesti teisel ja kolmandal põlvkonnal, kelle eesti päritolu reedab veel vaid nimi. «Maitseb nagu Eesti,» ütleb mu kõrval istuv sakslasest hüdroloogiainseneriga abielus ja Göttingeni ülikooli raamatukogu eksperdina tööd leidnud Tuuli Fiedler, kui ta sirutab käe Tallinna vaatega šokolaadikarbist järjekordset hõrgutist võtma. Möödaminnes mainitud hinnangus ilmneb minu jaoks ometi sügavalt sümboolset – Eesti, ikka veel kui väärtuskese, mis annab endast märku läbi keelekujundi.

INFARKTISAJAND.

Fiedlerid sõidutavadki mind nädalavahetusel Harzi mägedesse. Keerutame autoga ligi tuhande meetri kõrgusele, kust läbi novembriudu ja lumise rõskuse aimame nägevat kunagi Ida-Saksa poolele jäänud ja vessides hirmsat kadedust tekitanud Harzi kõrgeimat tippu – Brockenit. Venelased kuulasid sealt pealt Lääne-Saksat kontrollinud inglasi-ameeriklasi ja vastupidi. Siin, Harzis meenub ehmatava selgusega ilmselt tulevaste aastasadade tahagi ulatuv trauma – sakslaste XX sajandil massipsühhoosi trompetitega alanud ja suitsiidse meeleheitega lõppenud ekspansioon itta, sellele järgnenud lõhestumine ja vaevaline taassünd ühtse riigina. On tähenduslik, et tulen selle peale Saksamaa südames. Sest eks Saksamaa saatus olnudki eelmisel sajandil üks suur, kõiki südamelihaseid halvav infarkt. Või oli seda kogu Euroopa saatus? Minu ülesandeks Göttingenis on kõnelda Eesti mõistatusest, meie ajaloo absurdist ja eestlaste võimest eksistentsi piiril jõuda selsamal infarktisajandil oma riigini ja selle taastamiseni. Tahan tõestada, et oleme jõudnud selleni just tänu oma ääremaisusele ja vahepealsusele. Tahan tõestada, et meilgi on südamaa ja Tartu näol Göttingen, aga me ei saa seal kunagi end idüllilises rahus tunda, sest selsamal unustuse hetkel võime läbipuhuvate tuulte tõttu kaotada südame. Saksamaa südames mõtlen ühele sumedale sametisele suveööle, mida peaksime endas kandma ja hoidma läbi kõigi sügiste ja talvede, läbi viirastusena kulgeva elu.