Lapseeas kuulsaks. Trauma või teene?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Viimaste aastakümnete tuntud lapsnäod jagunevad täiskasvanuina kahte leeri. Ühed püüavad kunagise kuulsuse vägisi unustada, teiste meelest oli see puhas õnn.

Õigus on mõlemal. Osad said haiget, teised hea kogemuse. Omaaegne Eesti Televisiooni rezhissöör Karin Nurm leiab, et ükski laps ei saa tele- või filmitööga traumeeritud, kui täiskasvanud ei püüa neid liigselt üles upitada. Telepurgis virvendamine ei tee väiksest näitlejast veel wunderkindi. Kunagise lapsnäitlejate vabriku ehk Tallinna Pioneeride Palee teatri juhendaja Maret Oomer mäletab poissi, kes korraks teleris kõõlununa jättis ringi sinnapaika ja hakkas jooma. Tagasiteed ei leidnud. Alljärgnevalt jagavad oma kogemusi need kuulsad lapsed, kel pole nii halvasti läinud. Kuid oma traumad on neilgi seljataga. Isegi kui nad neist ei räägi.

Telefilm «Keskpäev» (1981) Ülari Kirsipuu, muusik ja produtsent

Ehkki Kirsipuu sattus «Keskpäeva» tänu «Nukitsamehele», polnud tal teiste ees millegi erilisega hiilata. Isiklikud tutvused filmi- ja teatriilmas puudusid. Polnud ta käinud ka teatriringis ega evinud seetõttu erilisi kogemusi. Seda, et tollast filmiseltskonda oleks koheldud kui imelapsi, Kirsipuu ei mäleta. Pigem meenub talle «Keskpäeva»-suvi kui lõbusa seltsielu vorm. Koos oli palju ühevanuseid varateismelisi, Kirsipuu nende hulgas üks vanemaid. «Filmiväline elu oli see, mis paelus,» muigab Kirsipuu. Ja räägib kerge nostalgiatooniga õhtust, mil agarad lapsnäitlejad võtsid ette 12-kilomeetrise jalutuskäigu, et minna kohaliku kandi diskole. Pärast tuli uuesti 12 kilomeetrit maha käia, et võttegrupi ööbimispaika jõuda. «Olime piisavalt vanad, et mitte sigadusi teha ja mitte ära eksida,» pajatab Kirsipuu. Erilist lööki filmilastel tol diskol polnud – linnavurled hoidsid omaette. Miks filmi-Kirsipuust näitlejat ei tulnud? «Näitlemine pole teps mitte minu tugevamaid külgi, suhtun endasse kui tagasihoidlikusse näitlejasse,» sõnab ta. Näitlejad said tema sõnul lõpuks neist, kel see tahtmine juba enne filmi sees oli. Kirsipuul endal oli juba filmi aegu tunne, et on mage tegija, nüüd aga suhtub asjasse õnneks leebemalt. Haput kogemust ja suurt põdemist, mis lapsnäitlejaid pahatihti jälitama jääb, pole Kirsipuu ka tunda saanud.

Tormi Kevvai, Viljandi kultuurikolledzhi rahvamuusikatudeng

Põgenemine porgandipeenarde vahelt tuppa telekat vaatama andis Tormi Kevvaile kinnisidee. Telerist kõlas teade telefilmi proovivõtetest. Oma idee teokstegemiseks ütles teismeline Kevvai emale: «Jätame mu sünnipäevapeo ära ja lähme Tallinna.» Mindigi. Pärast edukat voorutamist korjati Kevvai pioneerilaagrist võtetele ja siis algas eluetapp, mida ta tänaseni meenutab kui imelapseaega. Taksosõidud ühest Eesti otsast teise, päevarahad ja hiiglaslik palganumber: 623 rubla. Imelapse-staatus tegi kiiresti oma töö, kohe pärast filmi tuli telelavastus «Püha öö. Üksildusöö». Siis pääses ta noorimana sisse Jaan Toominga draamastuudiosse, seejärel tuli loomuliku jätkuna lavakunstikool. Seda rängem oli tagasilöök, kui ta lavakunstikateedrist välja visati. Tõusutee lõppes esimese kursuse koolivaheajaga, mil Kevvai kaklusse sattus ja koomasse peksti. Kõik. Tollasest paugust peale on Kevvai kui orav rattas ringi kihutanud. Teatri workshop’id Saksamaal, Tartu lasteteater, Taani komöödiakool, klounikarjäär, lapsehoidja Ameerikas… Tänaseks on Kevvai Viljandi rahvamuusikatudeng ja usub siiralt, et lõõtsamängijaid läheb Eestis ikka vaja. Kinnisideeks on aga jätkuvalt lava.

Maria Avdjuško, Eesti Draamateatri näitleja

Otse trennist proovivõtetele kihutanud Maria Avdjuško oli üks viimaseid, kes mustmiljoni lapse seast valijate ette astus. Konkurentideks tüdruklapsed, kes olid Avdjuško mäletamist mööda üles puhvitud kui nukud ning kelle vanemad tegid innukat promotööd. «Millegipärast valiti mind…» ütleb Avdjuško. «Aga ega ei maksa end sellisteks konkurssideks roosadesse satsidesse sättida.» Et teismelised näitlejad ülekäte ei läheks, oli neil kasvataja, iseseisvusiha tõstis aga pead. Sarnaselt Kirsipuuga räägib Avdjuško loo diskoõhtust, mille puhul minek ja tulek olid tähtsamad kui pidu ise. Avdjuško käis tol ajal küll usinalt balletitundides ja ihkas baleriiniks saada, kuid tänu filmile tiksus ajusopis teinegi kaval mõte: kui baleriiniks ei pääse, lähen ehk näitlejaks. «Siis oli filmi lõbus teha – justkui mäng.» Tagantjärele põdemist pole Avdjuško ette võtnud. «Olin omavanuste seas popp ja titele on see ju jube meeltmööda,» naerab ta. Igal juhul sai ta varakult kätte selle, mis tuntusega kaasas käib: hõiked, kilked ja näpuga näitamise tänavamelus. Nüüd jätab see kõik ta külmaks – noorelt õpitud.

Telelavastus «Uus poiss» (1983) Tarvo Krall, näitleja, muusik ja produtsent

Kõigepealt kohutav kramp ja ebaloomulikkus, pärast lõputu punastamine, kui fännid tänaval näpuga näitasid ja kiljusid: «Uus poiss! Uus poiss!». Need on hetked, mis meenuvad Tarvo Krallile esimese hooga. Teisena tuleb meelde võttepäev Tallinna 47. keskkooli õuel, kus võeti üles kaklusstseen. Kakukullideks olid kutsutud dþuudopoisid. «Kaskadöörid,» itsitab Krall. Takkajärele ei joonista Krall «Uuele poisile» ja oma rollile ses loos ei plusse ega miinuseid. Kui ta nüüd toda üllitist vaatama juhtub, kutsub see esile magusa itsituse ja suhtumise: dokumentaalakt. Et ta kunagi teatrisse satub, ei osanud Krall 6. klassi jõmmina küll arvata, ning mingit teatraalset impulssi ta «Uuest poisist» ei saanud. «Lapsed tahavad ikka ju autojuhiks või kosmonaudiks…» Impulss tuli keskkooli aegu – alles siis tabas Krall, et näitlemine on tema eriala. «Vist,» lisab ta samas. Nagu poleks ses eriti kindel.

Ene-Liis Semper, teatri- ja videokunstnik

Ene-Liis Semperis ei tekitanud omaaegne televõttele minek ei hirmu ega vaimustust. «Läksime ju kogu oma tolleaegse sõpruskonnaga, kellega muidu ka iga päev ninapidi koos teatrit tegime. See oli pigem üks järjekordne seiklus, innukas igatahes.» Semperi mäletamist mööda toimusid võtted 1982. aasta sügisel ja valmis sai kõik 1983. aasta kevadeks. Nii et võtete aegu oli tal eluaastaid 13. Praegu arvab Semper, et telelavastus andis erakordse võimaluse iseennast kõrvalt näha. «Mäletan, et esmane reaktsioon oli totaalne vapustus, äärmiselt ebameeldiv. Ja võttis illusioone iseendast selsamal hetkel kõvasti vähemaks.»

Tamur Tohver, Eesti Raadio raadioteatri juht

Peaosa «Uue poisi» telelavastuses tõi 13-14-aastasele Tohvrile kuulsuse, mida ta ise võrdleb lausa staaristaatusega. Oli siis ju vaid üks eestikeelne telekanal, mida kõik vaatasid. Telelavastuse väljatulemisele järgnenud aega mäletab Tohver kui üsna ebameeldivat – kodune telefoninumber läks laia ringlusse ning tütarlapsed hakkasid helistama. «Oli see vanus, kus poisid tüdrukutega ei mänginud. Kui mul neist pullikõnedest villand sai, siis ma ei jaksanud kõigi vastu piisavalt viisakas olla. Ja loomulikult hakati mind süüdistama ülbuses,» räägib Tohver. Erialavalikul ei hakanud ta siiski mineviku eest põgenema. Teatrit oli ta teinud juba enne televisiooni ning tegi ka pärast seda. Pedagoogikaülikooli näitejuhtimise eriala oli lihtne valik, sest väga kaugele oma senistest huvidest ta kukkuda ei kavatsenud.

Film «Nukitsamees» (1981) Egert Soll, sadamatöötaja

Kui nelja-aastane Egert Soll koos vanematega filmi «Nukitsamees» konkursile jõudis, oli Nukitsamees juba valitud. Oli konkursi viimane päev ja paljude teiste laste hulgas pidi Egert millegagi rezhissöör Helle Murdmaa tähelepanu äratama, et senine valitu kõrvale jäeti ja uus Nukitsamees võtetele lubati. «Ju ma olin siis selline kraage. Ega ma katsetel teiste lastega koos mängida ei suutnud, olin kiusaja tüüp,» mäletab Soll. Ta eelistas teistega mängimisele üksi klotsidega nokitsemist. Võtete ajal sai poiss viieseks ning filmimine käis nagu tsirkuses karu taltsutamine. «Iga võte algas sellega, et kui kommipakki ei olnud, siis midagi ei toimunud.» Kooli minnes oli Egert Soll teistele lastele ikka Nukitsamees ja nii on see jäänud seniajani. Algul filmiga seotud tähelepanu ja narrimine häiris, hiljem suutis ta sellega harjuda. Kuid isegi praegu, mil mees on 27 aastat vana, tuntakse ta vahel tänaval ära kui filmipoiss. Eriti juhtuvat seda siis, kui filmi on jälle teleris näidatud. Solli unistusel lavakunstikoolist ei olnud määratud täituda ja nüüd korraldab ta Tallinna sadamast väljuvate Silja Line’i laevade lasti. Mihkel Raud, Raadio 2 saatejuht Tegi kümneaastaselt kaasa «Nukitsamehes» ja hiljem telefilmis «Keskpäev». Täiseani välja saatsid teda tänaval hõiked, mis pärit «Keskpäevas» kehastatud negatiivse tegelase Riho suust. «Taksomeeter tiksub!» Lastele meeldis seda korrutada. Et ootamatult kaela langenud kuulsus oleks kuidagi häirinud, seda Raud ei mäleta. Teismelisele meeldib tähelepanu ja filmis mängimine tõstis eneseteadvust. Lapseea teatrihuvi ja soovi näitlejaks saada kustutas puberteedieas käinud musakrõks. «Hea ka – ega minust poleks mingit näitlejat saanud,» on 33-aastane Raud kindel.

Telelavastus «Emili sõber» (1989) Karol Kuntsel, Ugala näitleja

Orissaare poiss Karol Kuntsel oli enda mäletamist mööda 9-10-aastane, kui ta suure innuga telekonkursile läks. Tundus põnev. Seda, kas ta ka koolis teatrit tegi, Kuntsel ei mäleta. Küll aga on meeles, et Orissaare raamatukogu juhataja tegi nende klassiga väikest näiteringi. Seal ta osales. Aga televisioon, see oli midagi muud, muigab Kuntsel. «Karol oli tore väike poiss ja igavene vahva sell,» ütleb teleteatrilane Karin Nurm. «Konkurss oli suur ja alles hiljem selgus, et Karol elab Saaremaal.» Võtete ajaks tuli Kuntsel koos emaga Tallinna elama. Nüüd tunnistab, et kartis tegelikult väga, sest keskkond oli võõras. Stseen, mida Kuntsel surmani mäletab, on sprotisöömine. «Pidin sproti tervelt alla neelama – see oli lõbus,» naerab ta. Aga iseennast telerist vaadata ei olnud enam lõbus, hoopis harjumatu ja ebameeldiv. Kohalikku Orissaare staari Kuntselist ei kujunenud. Liiga väike koht, kõik teadsid nagunii kõiki nime- ja nägupidi. Vähene menu vaibus ruttu. Pigem on aastaid hiljem olnud avastusi à la «ah sina olid see…».

«Kikerikii» (1981-82) Anna-Liisa Kurve, Eesti Õigustõlke Keskuse tõlkija

Anna-Liisa Kurve (29) võtab esmalt päeva mõtlemisaega. Seniajani on ta tõrjunud kõik meedia pakkumised oma lapsepõlve säravat tele- ja filmikarjääri meenutada. «See on möödanik ja praegu on lihtsalt teine elu. Ma ei suuda ennast hästi samastada selle väikese plikatirtsuga. Ei näe põhjust lapsepõlvesaavutuste najal liugu lasta,» ütleb Kurve pärast lühiintervjuuga nõustumist. Selles, et kolmene Anna-Liisa telemajja Ave Kumpase juurde laulma sattus, oli oma osa telemajas töötanud isal, reþissöör Igor Kurvel. Esimene kord tuligi stuudios laulda, tasapisi aga märkasid teletegijad, et tüdruk sobib ka näitlema. Kaks märkimisväärsemat verstaposti paarikümne aasta taha jäävas tele- ja filmitöös olid «Nukitsamees» ja sari «Kikerikii», lisaks palju väiksemaid osi eri saadetes. Pärast seda kui Anna-Liisa kümne-üheteistaastaselt saadetes osalemisele lõpu tegi, pole ta esinema kippunud. «Teles esinemine muutus kiiresti tööks, see oli samasugune elu rutiin nagu kool või muusikakool. Tuli minna ja teha.» Teleks tuntuks saanud nägu pälvis tähelepanu nii koolis kui tänaval. «See oli pigem ebameeldiv. Õnneks on see aastatega vaibunud,» nendib Kurve. Lavakunstikooli Kurve ei läinud. Lõpetas hoopis Tartu Ülikoolis inglise filoloogia ja on nüüd esimest aastat magistriõppes. Töötab Eesti Õigustõlke Keskuses, kus tõlgib Euroopa Liidu õigusakte eesti keelde. Kurve meelest võivad lapse telekarjääril olla ettearvamatud tagajärjed, mis ei pruugi alati sugugi kasuks tulla. «Mingil põhjusel hakkavad inimesed arvama, et see, kes on teles, muutub uhkeks. Mina enda kogemuse varal võin öelda, et tegelikult on vastupidi, see paneb lapse häbenema ja siis tekivad sellised naljakad käärid.»

«Üle linna Vinski» (1983) «Lumekuninganna» (1986) Martin Nurm

Pailapsenäoga Martin Nurm jäi lavastaja Ivo Eensalule juhuslikult silma ja sai Vinskiks. Seni oli lavastuse töörühm otsinud ja otsinud, aga Vinskit ei paistnud kusagilt. Lõpuks leiti ta aga kaunis lähedalt – telerezhissöör Karin Nurme poeg. Tele-Vinski pälvis tüüpilise telelapse kombel omaealiste seas populaarsuse. «Kord läksime kinno ja tagareas istuvad tüdrukud hakkasid sosistama. Martin üritas selle peale pingi alla pugeda,» meenutab Karin Nurm. Ta arvab, et ehk andis telekogemus Martinile küll enesekindlust, aga kuketama ta ei hakanud ning ema meelest ei tekkinud pojal ka mingeid erilisi komplekse. Samuti ei paistnud mingit kihku näitlejaks saada. Selle asemel astus Martin hoopis kunstiülikooli. Sileda siilisoenguga Vinskit on praegu üsna sassispäise ja sõjaka olekuga Nurmes raske ära tunda. Tartu Ülikooli raamatukogus töötav Nurm ei taha omaaegsest telekarjäärist sõnagi pajatada, pildistamisest rääkimata. Kopp on ees.

Aigi Viira Villu Päärt
    Tagasi üles