Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui Ameerikas on igast kümnest ehitatavast eramajast puitkarkassiga tervelt kaheksa, siis Eestis vaid kolm.
Puitkarkass on Ameerika ehitustel levinuim konstruktsioonimaterjal seetõttu, et on keskmiselt ligi viiendiku kõikidest teistest võimalikest materjalidest odavam.
Eestis ei kasutata puitkarkassi nii massiliselt seetõttu, et siinmail püsib nõukogude ajast traditsioon ehitada maju kivist ja betoonist. Odava ja kehva kvaliteediga puit on samas jälle märksa viletsam karkassimaterjal kui betoon.
Levinuim ehitusviis Ameerika Ühendriikides ja Kanadas on nn platvormmeetod, kus puitkarkassi löövad töömehed kokku ehitusplatsil. Nimetus platvormmeetod tähendab seda, et alumise korruse vahelagi on järgmise korruse ehitamisel tööplatvormiks. Esmalt lüüaksegi kokku karkass kogu maja jaoks, tehakse katus ja hakatakse alles seejärel karkassi katma ja pindu viimistlema.
Puitkarkassi materjal on küllalt madala kvaliteediga, tihti kokku liimitud mitmesugustest puidu järkamisjäätmetest. Alati on karkassi rajamisel kasutatav materjal sorditud tugevuse järgi ning varustatud vastava templiga.
Et korrused on karkassi ehitamise ajal igast suunast avatud ja kasutatavad materjalid kerged, veoki tõstuki abil tõstetavad, on vajadus kallist kraanat rentida minimaalne.
Karkassi püstitamise käigus lüüakse kokku prussidest raam, naelutatakse sellele OSB (orienteeritud laastuga puitlaastplaat, USA eelistus) või vineer (eelistatum Kanadas) ja tõstetakse seinatükk püsti.
Eelistavad puitkarkassi
Kui maja on katuse all, kaetakse välisseinte sisepinnad ja vaheseinad samuti OSB-plaadi või vineeriga, mille peale tuleb kipsplaat.
«Kipsplaati on mugav viimistleda, samuti ei võta see materjal nii kergesti tuld külge kui näiteks puitvooder,» selgitas metsatööstuse liidu tegevdirektori asetäitja Märt Riistop.
Platvormmeetod on Ameerikas valdav, kuigi seal võiks kasutada ka tehastes valmistatavaid elemente.
Tehnoloogia hoolika planeerimisega ja tüüpprojektide laialdase kättesaadavusega on Ameerika ehitusfirmad suutnud platsikulud alla viia. Firmad leiavad, et platvormmeetodit kasutades on odavam ehitada, kui tehases valmistatud elementidest maja kokku panna.
Platsikulusid aitab madalana hoida ka alltöövõtjate kasutamine, tavalise töömehe tasu on 16-18 dollarit tunnis.
Ameerikas on väga põhjalik projektide süsteem, müügil on kõikvõimalikke kogumikke, nt 300 klassikalist puitmaja, 1000 nüüdisaegset maja jne. Inimesed saavad valida sobivaima projekti ning tellida joonised. Et turg on suur, tasub tüüpprojektide müümine ära.
«Valmis elemente kasutavad ameeriklased juhul, kui ehitus peab kiiresti valmis saama,» nentis Riistop. Tema hinnangul sõltub ehitusmeetod enamasti kliimast, näiteks Alaskal, kus ehitusperiood jääb küllalt lühikeseks, tuleb kasutada tehases valmistatud seinakilpe.
Erinevad ehitusnormid
Enamik kortermaju on USAs puitkarkassiga. Puitkarkassil korrusmaja kõrgus võib sõltuvalt osariigist olla kuni kuus-seitse korrust, kui esimesed kaks on betoonist.
Riistopi sõnul on osariigiti ehitusnormid erinevad, sest USA osariigid on keskvõimust küllalt sõltumatud. Igal osariigil on oma ehituskoodeks. Kanadas on keskvõim märkimisväärselt tugevam ning on olemas üleriigiline ehituskoodeks, seda asjaolu peavad kanadalased oma konkurentsieeliseks.
Kanadas Vancouveris on kõikides majades (välja arvatud eramud ja osa ridamajadest) kohustuslikud piserdid ehk aparatuur, mis suitsulõhnale reageerides vallandab veejoad.
Muide, piserdite ehk sprinklerite puudumise tõttu ei anna Washingtoni linnavalitsus Eesti saatkonnahoonele ehitusluba.
Euroopas on tuleohutusnõuded riigiti erinevad. Kui näiteks Soomes võib puitkarkassiga ehitada kuni neljakorruselise maja, siis Norras ja Rootsis lähtub ehitusloa väljaandja konkreetsest majast.