Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ma olen nagu natuke laplane või äkki eskimo,» arvab eesti üks võimsamaid näitlejaid Aarne Üksküla. Aarne Ükskülat teab Eestis igaüks. Lavastaja Adolf apiro on öelnud, et kui Üksküla elaks Ameerikas, tunneks teda terve maailm. Pärast 130 rolli on Üksküla endiselt täpne, napp ja meisterlik, suure saladusega näitleja. Krutskitega ja kaval. Eesti teatri Suur Illusionist.
Hüüdnime autorlus kuulub nimekandjale endale. Üksküla on öelnud, et ta on keskpärane näitleja, kuid suur illusionist on lihtsalt ära petnud. 41 teatris oldud aasta jooksul sündinud pikemaid artikleid Ükskülast ja Ükskülaga võib kokku lugeda kahe käe sõrmedel. Seetõttu tunnen end teerullina teise inimese kiivalt privaatsena hoitud elurajal. Üksküla sõnad ühest varasemast artiklist «häbenen ja kahetsen kõiki intervjuusid, mida olen andnud ilmselt ka käesolevat» ei tee enesetunnet paremaks. Üksküla meenutab irooniaga, kuidas ühe ajakirja peatoimetaja kunagi nõudnud, et ta esineks kaanefotol klotsersõrmuse ja kalli ülikonnaga. Et edukas välja näha. Luban, et niisuguseid nõudmisi seekord ei esitata. «Ma ikkagi ei saa aru, milleks seda vaja on? Ma olen pensionile läinud, enam ma uusi rolle vastu ei võta. Niisugune seis. Või siis peab see olema väga hea asi, et ma tunnen, et seda ma tahan teha. Ja väikeses saalis suures mitte. Ma ei taha enam schauspieler näitemängija olla.» Üks töö tuleb ehk siiski veel teha mis ammu lubatud. «Kivastiku tükk, ja väga hea tükk. Nimiosa on Sassile (Aleksander Eelmaa G. K.) nagu loodud. Olen Kivastikule võlgu. Kui sest asja saab, siis tuleb teha. Aga kas ma enam üldse suudan?» Pioneer Jüri. Tase, mida Üksküla heaks peab, jääb tal enda sõnul ka kikivarvul seistes näppudest üsna kaugele. Väga hea taseme tarvis peaks iseendale õlgadele ronima ja ei tea, kas siiski ulataks. Tema karm enesekriitika on teatriinimeste hulgas üldteada. Nüüdki ütleb ta, et tõsiseima tõuke pensionile minekuks andis töö Adolf apiro viimases Eesti-lavastuses «Isad ja pojad» Tallinna Linnateatris. «Ma tean, mida apiro lootis,» ütleb ta rõhukalt. «Kui ma temaga esimest korda töötasin tegime Pärnus Albee «Kes kardab Virginia Woolfi?» , siis ma sain selle tehtud vähemalt 6070% ulatuses, nüüd tuli vaevalt 30%!» Näitena teatrist, mis teda praegu võiks köita, toob Üksküla Theatrumis koos Kadri Adamsoniga mängitud «Rita koolitamise». Ta on varemgi väitnud, et just selles lavastuses on ta enda meelest «õigesti» mänginud. Üksküla sõnul on näitlemine niisugune mäng, mis tulebki kõige paremini välja siis, kui unustad ära, et mängid, ja hakkad suhtlema. Umbes 130 rollist leiavad Üksküla karmi kriitika ees armu vähesed tööd. «Aga ma ei ole midagi teinud, mis mulle väga vastik töö oleks olnud.» Ta kõhkleb natuke, täpsustab. «Rakvere teatri ajal pidin küll kord mängima Holger Puki näidendis «Jüri» pioneer Jürit, kes on selles loos ainuke positiivne tegelane. Seda oli piinlik mängida. Aga süüa sai laval kole hästi,» muigab Üksküla ja kiidab: «Laval on nii hea süüa. Isegi kui söögiisu ei ole, ikka on hea. Ainuke kord, kus ära tüdinesin, oli siis kui mängisime «Rehepapi» jõuluvarianti, kus pidi kõvasti verivorsti sööma. Siis ütlesin, et jõulude ajal enam verivorsti ei taha.»
Mandoliin ja keeled.
Mõned korrad on Üksküla ka lavastanud. Nii oma näitlejaks kasvamise perioodil Rakvere teatris, pärast Pärnu teatris kui ka hiljem teatrikooli üliõpilastega. Kõige rohkem ahvatles lavastama Mats Traadi «Kohvioad» Pärnu teatris. «Ma nägin seda laval, tundsin. Ja see tuli vist päris korralik välja ka.» Veel meenub meistrile lavastus, mida vähe mängiti, kuna materjal oli raske. «See oli ühe poolaka mul ei tule autori nimi meelde «Rohelised sõrmkindad». See oli esimene kord, kui kirjutasin ise muusika. Kuulsin kuskilt ühe poola rahvalaulu motiivi, kirjutasin selle põhjal noodid ja saatsin raadiosse lindistamiseks. Sealt helistati mulle tagasi: mis tempos see peaks olema?» Nooti tundma õppis Üksküla kuidagi iseenesest ja varakult. Ükskord sai kingiks mandoliini, mida õppis «tinistama» ja kirjutas sellele isegi palu. «Need on mul kuskil alles, aga ega need midagi erilist ole,» äigab ta käega. Ka huvi keelte vastu on Ükskülal maast madalast. Vene keele sai selgeks lapsena. Keskkooli lõpetas Tallinna 7ndas, mis oli juba tookord kõva inglise keele tasemega. Teatrikooli-eelsesse aega jääb aasta Pedagoogilise Instituudi eesti keele, kirjanduse ja ajaloo teaduskonnas. «Konsis» otsustasid «seitsmenda» poisid Tõnu Aav ja Aarne Üksküla õppida inglise keele asemel hoopis saksa keelt. Ja olid ainsad, kes lõpetasid «viiega»! Adolf apiro on meenutanud, kuidas Üksküla käis «Virginia Woolfi» proovides, originaaltekst võrdluseks kõrval. «Tõlge oli kuidagi häbelik. Näiteks seal on «Screw up!», mis tähendab «Käi persse!». Tõlgitud oli: «Keera oma logisevad kruvid kinni!»
Tasasel maal.
Üksküla on leebunud ja nõus peaaegu tunnistama, et ehk ta rahuneb kevadeks teatri suhtes natuke maha. Aga samas teatab, et see pole kindel, sest ukse ees on jälle valimised. «See on kõige hullem asi!» erutub ta. «Mind viib see ikka täiesti masendusse. Nii kui valimiskampaania hakkab, muutun mina allergiliseks.» Üksküla on nõus Marju Lauristiniga, kes on kasutanud sõna «mudamaadlus». Paar aastat enne Eesti Vabariigi taassündi öelnud üks Soome ennustaja väga täpselt ette, mis tuleb. Lausa kuupäeva täpsusega. Ennustaja öelnud ka, et vabadus saab «kukesammu pikkune». Alul polnud Üksküla ennustajat uskunud eks ole neid ennegi nähtud. Aga kui täide läks, hakkas mõtlema, et seal polegi midagi imelikku on ilmatarku, kes vaatavad loodust ja ennustavad selle järgi. Ilmselt on ka inimesi, kel on võime vaadata poliitilist maastikku ja selle järgi otsustada, mis tuleb. «Ma nüüd hirmuga ootan, millal see kukesamm ära lõpeb. Iga valimisega tundub, et see on üha lähemal ja lähemal. Ja see depresseerib.» Üldiselt Üksküla poliitikasse väga süveneda ei viitsi: «See on kuidagi klistiirlik tegevus.» Nõukogude ajal Üksküla «ärahüppamisest» ei mõelnud: «Aga nüüd küll, kui väga jamaks läheb.» Samas lisab, et ei lähe ta kuhugi. Ja tsiteerib Paul-Eerik Rummot: «Siin olen sündinud, tasasel maal, siit on mu rahu ja tasakaal.»
Lihtsalt üks küla.
Riigis, kuhu Üksküla meelest tasuks kolida, peaksid kõige kõrgemat palka saama õpetajad ja arstid aga sellist pole ju. Ja asuma peaks see tingimata kusagil põhjas. «Mulle tundub, et emapoolsest suguvõsast on mul natuke seda verd et ma olen nagu natuke laplane või äkki eskimo.» Emapoolsest suguvõsast teab Aarne tegelikult vähe. Seevastu isapoolne liin on onu poolt täpselt üles tähendatud kuni kummalise perekonnanime sünnini. 19. sajandi keskpaigas ostnud üks Üksküla esivanematest end mõisast lahti ja ehitanud endale Tapa ja Moe vahele metsa talu. Sel mehel oli palju poegi ja igale pojale ehitas ta samuti talu. Nii sündis üks küla. Kui nimede panemise aeg tuli, panid sakslased neile liignimeks Eindorf, mille Aarne Üksküla isa hiljem nimede eestistamise aegu ümber tõlkis. Arvamus, et Üksküla on eesti variant von Uexküllist, ei pea paika. Aarne Üksküla oli seitsmene, kui kaotas paarikuise vahega mõlemad vanemad. Vedurijuhi abist isa hukkus rongiõnnetuses, ema suri paar kuud hiljem difteeriasse. «Ma olen isegi korra sellel veduril sõitnud, mille juht isa oli,» meenutab Üksküla. Mälestustesse rännata talle meeldib, ehkki mälestused lapsepõlvest on suures osas kurvad. «Isa sinel rippus veel kaua meil esikus. Käisin seda lõhna nuusutamas. See oli mul kaua-kaua sõõrmetes, kuigi sinel juba ammu nagist kadunud. Nüüd olen vana mees ja enam hästi ei tunneta seda lõhna. Kuigi vahel...» Ema oli Ükskülal kaunis, õrn ja pisut ebapraktiline. «Mul on silme ees mingi pilt, kuidas ema hakkas küpsetama küpsiseid, aga välja tulid inetud käkid. Isa viskas need kõige täiega minema ja tegi ise. Isal tulid välja priimad.»
Millal ema tuleb?
Isa oli karm mees, üks kord on Aarne isa käest «tappa» ka saanud. Vanaema pani poissi riidesse. Talvise garderoobi hulka kuulusid tolleaegsed kurikuulsad karupüksid: «Villased, karvased, mina neid ei tahtnud, sest need torkisid. Hakkasin jonnima. Siis nägin aknast, et isa tuleb. Ütlesin ruttu: «Paneme, paneme jalga!» Aga vanaema märkas ka isa tulekut ja ütles: «Nüüd on hilja.» Siis sain isa käest rihma.» Aarne Üksküla on isa moodi. Teab seda põhiliselt fotode järgi, ehkki alles on ka kunstiandelise ema joonistus isast, väga sarnane isaga. Ka teatripisik võib pärineda isapoolsest suguvõsast vanaema õelt, kes elas Vokas ja tegi omal ajal Toilas rahvateatrit. Isa surmateade tuli siis, kui pere oli evakueeritud, elati Leevi koolimajas. «Ema oli sahvris, seal oli telefon. Äkki hakkas ta nutma ja surus mind enda vastu, õed olid veel väga pisikesed kahene ja kolmene. See on mul meeles. Aga ma ei saanud hulk aega aru, et isa ei ole.» Septembris tuldi koju Rahumäele tagasi. 9. novembril haigestus ema difteeriasse ja viidi Seewaldi nakkushaiglasse. Järgmisel päeval järgnes talle ka poeg Aarne, õeksed jäid nakkusest puutumata. Aarne oli pikka aega haiglas. Pärast difteeriat tulid sarlakid ja neeruvaagnapõletik. Välja sai ta alles detsembri keskel. «Ja ma ei teadnud, et ema surnud on. Jõulud läksid mööda ja tuli uusaasta ja läks mööda. Jaanuari keskel olin küsinud: «Aga millal ema tuleb?» Vanaema ja onu arvasid, et ma tean. See võis ikka kole okk olla, mis nemad sellest küsimusest said. Siis mulle vist tundus, et kõik nii käibki. Alguses suri isa, siis ema. Jäime vanaemaga, onu käis tööl, teenis raha.» Ma
ailm on palju ilusam kui teater.
Lell ehk onu Priit on Aarne Üksküla elus olnud väga oluline inimene. Mees, kes venna surmast kuuldes tuli jalgsi Küttejõust Tallinna, et vennanaisele toeks olla. Kes pärast vennanaise surma pühenduski allesjäänud kolmele lapsele ega abiellunud kunagi. Onu Priit elas pika elu, 86. eluaastani: «Väga vitaalne inimene. 80 aastat käis jalgrattaga metsas linde vaatamas, see oli tema hobi. Mul on alles tema linnupäevikud ja fotod. Maailm on palju ilusam kui teater.» Lell oli väga leidlik ning tal oli talenti oma kätega midagi teha. Ükskülade suguvõsa tehnilise taibu ja käteosavuse on pärinud ka Aarne. Elektromehhaanika Tehnikum olnuks talle teatrikooli järel teine eelistus, kui kasutada tänapäeva sõnastust. Kord konstrueeris ta vanast äratuskellast tollal ülimalt defitsiitse külmkapi katkise termorelee asemele uue. Süsteem asus küll kapist väljaspool, kuid funktsioneeris korralikult. 60ndate lõpul ehitas Üksküla koduse helitehnika reguleerimise puldi, millega olid ühendatud raadio Dzintars, magnetofon Jauza ja televiisor Temp. Üksküla sõnul on käed inimesele selleks loodud, et midagi meisterdada. Oma kätega oskab ta lisaks meisterdamisele joonistada karikatuurseid pilte neid on täis kõik osaraamatute leheservad. Hulkuv geen. Üksküla mõlemal abikaasal on mõnevõrra slaavi verd. Ta tõrjub küsimuse, kas tema valiku põhjuseks võis olla, et slaavitarid on ilusamad ja temperamentsemad. «Ei, selles pole üldse asi. See on nii juhtunud, hakkab meeldima äkki ja » Üksküla tüürib jutu elegantselt mujale. «Mis tähtsust on rahvusel. Kust meie teame, millise vere piisad sajandite jooksul meie verre on segunenud. On see saksa, vene, etioopia, udmurdi, eskimo, saami või võrokese veri.» «Ma ei mäleta, kui väike meie tütar võis olla, igatahes ta rääkis juba. Maa (Maria Klenskaja) oli vannis, tüdruk läks ta juurde ja ütles äkki selges võru keeles: «Naksid juusit mõsma?» Maa ehmatas nii ära, et tuli kohe vannist välja tema ema suguvõsas on võru verd. Arst teadis ütelda, et seda juhtub, et lastel lööb üheks hetkeks välja mingi geen, mis peatab ringi, ja ta on suuteline ütlema äkki ühe lause selle geeni keeles.» Hiljem pole Mari-Leen iial võru keelt rääkinud.
Kas või väike kuusk.
Ükskord kutsuti oma vanasse Rahumäe kooli näärivana tegema. Koolidirektor öelnud talle: «Palun pange kirja kõik punktid, millest te räägite, et ei oleks vääratusi ideoloogilisel pinnal.» Nii et jõulu- ja näärivanaks käimist pole edaspidi rohkem olnud, ainult paar korda oma kahele lapsele ja kolmele lapselapsele. Jõulud on Ükskülade peres läbi aegade ikka tähtsad ja enesestmõistetavad olnud. «Ma ei saa siiamaani ilma kuuseta jõulusid pidada. Pole seda kuuske õieti enam kuskile pannagi, aga mul peab ta jõulude ajal olema. Kasvõi väike.» Küsimusele, mida Üksküla nüüd kogu selle vabaneva ajaga peale hakkab, ütleb ta, et igav tal küll ei hakka. Ta jõuab jutuga tagasi onu Priidu juurde, kes läinud pensionile täpselt siis, kui kell kukkus. «Ja ma ei usu, et tal ülejäänud 36 aasta jooksul kordagi igav oleks olnud. Ja ega ma siis veel päris kadunud ole etendusi on ju veel mängida. Midagi võiks ju teha, lavale küll ei tikuks, aga mujal... Egas «Õnne 13» tütart ka isata jätta saa. Ja oma tütre jaoks on mu suurim soov, et ta saaks ülikooli rahulikult lõpetatud. Praegustest säästudest peaaegu piisab, aga pi-si-ke-ne lisateenistus ei jookse ka mööda külgi maha.» Gerda Kordemets