T, 5.07.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Rabapistriku madal taevas

Peeter Ernits
Rabapistriku madal taevas
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

Enne jõule suri loomaaias Eesti üks haruldasemaid tiivulisi – rabapistrik. Pedantselt seadusetähte järgides tegid looduskaitsjad keskkonnaminister Kranichi juhtimisel pistrikule karuteene.

Rabapistrik mäletas veel lendamise jumalikku tunnet. Aga eriti seda langemise tunnet, kui sa laugaste kohal lendavat parti märgates ennast kivina tema poole kukutad, nii et tuul pea ümber metsikult undab ja maa hirmuäratava kiirusega läheneb.
Ja kui siis hetk enne pardiga samale kõrgusele jõudmist avatud tiivad sind selili paiskavad, nii et saad pahaaimamatult lendavale linnule nõelteravad küünised otse rinda lüüa.
Ja kui sa veel hiljem maa poole kukkuva tombu taas kinni püüad ja tal õppinud liigutusega kaela kahekorra keerad. Nüüd on kõik see kauge minevik.
Vineerist taevas. Kauge minevik on seegi, kuidas peremees Dmitri teda pikalt ravitses ja seejärel taas lendama lasi. Mütsi silmadele vajutamine tähendas jalutama minemist. See tähendas lendamist. Ainsat asja, mida üks pistrik oskab siin ilmas jumaldada.
Nüüdsest oli madal vineerist lagi tema taevaks ja sajavatine lambipirn selle keskel tema päikeseks. Loomulikult ei laiunud seesuguse taeva all lõputud rabalagendikud. Ja loomulikult ei helkinud tema uus päike tõmmudes laukasilmades vastu. Kui, siis üksnes rohelises plastmassist kausis.
Pistrik ei teadnud, miks ta äkitselt loomaaia rõskesse üksikkongi saadeti ja miks ta enam lennata ei saanud. Miks ta enam taevast ja päikest näha ei tohtinud. Ühe pistriku jaoks on see liiga suur tarkus. Isegi siis, kui ta pistrike seas kõige suurem ja kõige tähtsam juhtub olema.

KÕIGE TÄHTSAM ON SEADUS. Inimeste jaoks, kes haruldasi linde peavad kaitsma, oli seekord pistriku hea käekäigu tagamise asemel kõige tähtsam seadusetähe täpne järgimine. Seaduses on aga selges eesti keeles kirjutatud, et metsikuid linde ja loomi kodus pidada ei tohi. Või kui, siis üksnes erandjuhul ja keskkonnaministri isiklikul loal.
Just seepärast saatsid Lasnamäe ühes korteris elavast haruldasest linnust kuulnud ametnikud ta kiiremas korras loomaaeda. Pistrik ei teadnud, et peremees püüdis oma truud sõpra iga hinna eest päästa, tüüdates kirjade, palvete ning järelepärimistega nii ornitoloogiaühingu juhte kui tähtsaid ministeeriumihärrasid.
Dmitri lootis, et äkki looduskaitsejuhid siiski halastavad haruldasele linnule ja annavad talle võimaluse pistriku eest taas hoolitseda. Ornitoloogiaühingu koduleheküljelt (www.eoy. ee) võib iga huviline neid appikarjeid lugeda. «Kas see ongi linnukaitse? Ainuke lind Eestis istub loomaaias ja ootab oma surma, ta on tõesti kohutavates elutingimustes.» (18.11.) «Ma vaatan teda ja nutan.» (24.11.)
Iga nädalaga veendus noormees üha enam, kui lootusetu tema võitlus on. Oponendid rääkisid millestki sootuks muust. Üksik lind, mis sest, et üliharuldane, ei väärinud nende tähelepanu. Veidi enne jõule saabus vaikus.

NOOL VANADEKODUSSE. Kuningliku linnu hääbumine toimus seekord minu silme all. Vähe sellest, ETV kaameral õnnestus allakäigutrepi astmeid üksteise järel ka jäädvustada.
Kui kevadel lendas uhke ja dresseeritud lind veel ringi, siis suveks oli keskkonnaminister jõudnud ta juba loomaaia rõskesse ja hämarasse üksikkongi saata. Mõni kuu hiljem oli täies elujõus pistrikust järel vaid hale vare. Ta võimsad ja treenitud rinnalihased olid muutunud pehmeks, suled olid murdunud ja saba polnud ollagi, rinnakul aga haigutas veritsev haav. Lisaks olid varvaste-alused padjakesed villides. Inimest usaldavast linnust oli aga saanud pelglik vang. Oli toimunud midagi sarnast sellega, kui tippvormis Erki Nool olnuks mingil põhjusel saadetud vanadekodusse.
Mind huvitab üks asi. Kas keegi üldse vastutab Eesti ühe haruldasima linnu surma eest? Ja kui, siis kes? Kas Lasnamäe noormees Dmitri, kes linnu omal ajal terveks ravis ja teda koolitama hakkas. Selle asemel, et loomade turvakodusse saata.
Või hoopis loomaaed, kuhu pistrik vastu nende tahet saadeti? Või need, kes peaksid haruldasi linde ja loomi iga hinna eest kaitsma haruldase linnu nime kandva keskkonnaministri juhtimisel? Kui nii, siis on tegemist ju karuteenega.

Tagasi üles