Akadeemik Ene Ergma: Euroopa Liit on meie ainus reaalne võimalus

Et oleks selge minu enda positsioon ELi suhtes, meenutan üheksakümnendate aastate keskpaika, kui Tartu Ülikooli professorite klubis esinenud maestro Eri Klas ütles umbes nii: «Milleks meile uus liit, alles saime vanast lahti.»

Ma ei tea, mida maestro praegu arvab, kuid puhtemotsionaalselt toetan tema tolleaegset mõtet. Teisalt elame reaalses maailmas ja paraku pole meil käepärast kuldkalakest, kes kingiks Eestimaale näiteks pisikese naftaleiukoha ja nihutaks meid veidi kaugemale ühest suurest naabrist. Nii et Euroopa Liit on meie ainus reaalne võimalus.

Baltikum ja Eesti olid NSV Liidus teatud mõttes privilegeeritud vabariigid - nõukogudemaa kultuuri- ja teaduseliidi meelispuhkepaik ehk Nõukogude Liidu lääs. Kuid nüüd, ühinedes ELiga, peame olema moraalselt valmis selleks, et lähematel aastatel oleme ELi kauge ääremaa.

Meie edu sõltub suuresti sellest, kui kiiresti suudame üle minna innovatiivsele arenguteele ja teeme endale selgeks, kuhu tuleb investeerida - kas ajudesse või asfaldisse. See on meie enda teha ja mingeid häid Euroopa onusid ei tasu abiks loota. Teisalt ei tohi me lasta endal areneda alaväärsuskompleksi. Peame saama uue liidu täisväärtuslikuks liikmeks.

Tasapisi hakkavad ilmnema ka ELi negatiivsed küljed, nagu euronormid, eurokvoodid jne. Kas neid liidus endas ikka täidetakse? Kas me ei peaks ilmutama rohkem kainet mõistust, mitte pimesi jälgima formaalseid nõudeid?

Peame kaitsma oma seisukohti ja annaks jumal, et ei tekiks olukord, kus me oma rumaluse ja saamatuse ajame Brüsseli kaela.

Olen veendunud, et ELis tuleb olla sirge seljaga ja vajadusel võidelda selle eest, mis on meile parem.