Raaduvere küla – Eestimaa hävitatud mustlaskuningriik

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Selles paigas Jõgevamaal Raaduvere külas olid veel 70 aasta eest mustlaste talud

FOTO: Artur Sadovski

Jõgevamaa külakesse Raaduverre koondati kunagi võimude korraldusel jõuga Eestimaal ringi rännanud mustlased, et neist n-ö inimesed teha. Kuidas see õnnestus ja mis elu elab mustlasküla tänapäeval, käisid uurimas Dagne Hanschmidt ja Artur Sadovski.

«Jaa, Juta oli ilus tüdruk ja Estril polnud ka viga,» vajub põline Raaduvere mees, mustlaste keskel üles kasvanud 76-aastane Endel Leiten mälestustesse naabriperest ja tirib isegi metsamehe stiilis nokatsi peast, et üks põhjalik kuklasügamine ette võtta.


«A vanim tüdruk läks ühe lasteta mehe juurde karjatüdrukuks ja varsti avastasime koolis, et ta ei mahu enam pinki ära,» jutustab Endel muheledes ajast, mil ta ise oli veel poisike ning kodukülas Raaduveres elas suur osa Eestimaa mustlastest.


«No siis taheti see mees kinni panna, aga tüdruku ema ütles kohtus, et kas te siis ei tea, kui vanalt mustlane saab suguküpseks. Tüdruk polnud veel viisteistki. Mees lubas siis lapse üles kasvatada ja nii ta pääseski,» lõpetab Endel loo.


Häving II maailmasõjas


Raaduvere küla Laiuse lähedal oli Eestimaa mustlaste «kuningriik» täpselt sada aastat. Aasta oli siis 1841, kui kindralkuberneri korraldusel Eestimaal ringi rändavad mustlased pooleldi tapi korras Laiuse kihelkonda kupatati, kus enamik neist koondus Raaduvere külakesse.
Ja aasta oli 1941, kui sakslased pea kõik sealsed mustlased hävitasid ning venelased küla maha põletasid.


Endli naabripere pääses tunduvalt kergemalt kui ülejäänud. Kui sakslased nende majja sisse tungisid, oli kodus vaid mustlasest mees, tema eestlannast naine ja pooled pere kuuest lapsest. Ära viidi vaid perekonnapea.


«Sakslased tõmbasid lastel mütsid peast ja vaatasid, mis värvi peaga on,» jutustab Endel hoogsate žestide saatel, tirides endalt loo ilmestamiseks peast kujuteldavat mütsi.
«Aga lastest olid vaid kolm tumedapäised ja need polnud äraviimise ajal parajasti just kodus. No ega tea, kas need heledamapoolsed tegelikult üldse olidki selle isa lapsed,» kõhistab ta seejärel naerda. «Kuid igal juhul tänu sellele nad pääsesid.»


Praegu ei ela Raaduveres enam ühtegi mustlast ega isegi pooleldi mustlast, kinnitavad üksmeelselt kõik külaelanikud, kellega Postimees juttu tegi. Vähe on alles isegi neid, kes midagigi teaks või mäletaks ajast, mil küla suuresti vaid mustlastele kuulus. Pea kõik elanikud on uued, mujalt sisse kolinud ja nooremapoolsed. Küla elab edasi, aga kõik jäljed mustlastest on kadunud.


Enne Teist maailmasõda elas mustlasi Raaduveres aga väidetavalt sadu ning Laiuse vald oli Eestimaal tuntud kui mustlaste vald. Iseasi muidugi, kuivõrd mustlased tegelikult seal nii-öelda elasid, sest eks nad kippunud ikka ja alati vallas ringi rändama.


Rändavad ja kerjavad, lärmakad ja nutikad, liikusid nad suuremalt jaolt oma pere ja maise varaga pidevalt küla vahel.


«Oo, vedruvankrid, kurat, kus mustlasmutid särasid peal, ära värvitud ja kirjud,» meenutab Endel silmade põledes. «Vankrid ka läikisid ja särasid. Siis peatusid, naised ja lapsed pudenesid tuppa ja kööki kõiksugu asju küsima, mehed jäid hobuste juurde. Vahel kiskusid nad ka näiteks juurviljaaedadest porgandeid üles.»


Et eestlastel mustlastega kooseksisteerimine alati kerge pole, näitavad juba vanad ülestähendused ajast, mil võimud «need ennustajad, petjad ja kõlvatuse harrastajad» ühte kohta koondada otsustasid.


Tööle panna ei suudetud


Eesmärk oli rändajad paikseks teha ja panna nad elama koos talupoegadega ja taluperede valve all, kirjutavad näiteks mustlasteemat uurinud Laiuse pastor ja hilisem Tartu Ülikooli rektor Johan Kõpp ja Paul Ariste oma teostes. Probleemid olid aga kerged tekkima.


Küll kippusid mustlased vallast välja rändama, misjärel tuli nad tagasi kupatada, ja igasugusele tööle tundusid nad algul täiesti kõlbmatud. Nii kirjeldab Ariste oma raamatus «Laiuse mustlased», kuidas üks mustlane pandi talusulaseks ja talle anti maa.


Kuid kaval mustlane keetis viljaseemne enne külvamist ära ja seletas hiljem peremehele: «Vaata imet, peremees, hää seemne olen ma oma põllule külinud, aga mitte üks terakegi ei tärka mullast üles, kas tapa või teibaga juures!

Nüüd sa näed oma silmaga, et mustlasel põllumehe õnne ei ole. Jumal ise peab mustlase põllutööd patuks ja ei õnnista seda!»


Kuigi paljud Raaduvere mustlastest harrastasid rändavat või poolrändavat eluviisi, kuni nad hävitati, oli siiski ka neid, kes paikseks jäid.


«Kuid ega neil peremeheks olemise tungi tekkinud, sauna moodi osmiku püstilöömine oli juba isegi suur asi,» märgib Raaduvere kauaaegne elanik, Laiuse raamatukogu juhataja Asta Leiten.


Kuid vähemalt Pätsu ajal olevat mustlasmajapidamised juba üsna levinud, mustlased harisid ka maad ja nende lapsed käisid koolis.


Kuid põhjus, miks mustlased just Laiusele koondati, ulatub veel kaugemasse, Põhjasõja aega. Asta Leiteni sõnul sai Laiuse mustlaskogukond alguse siis, kui Rootsi kuningas Karl XII Laiusel talvitus.


«Karlil oli mustlasorkester kaasas, olid väga intelligentsed ja haritud inimesed ja Karl hindas neid väga,» jutustab Asta.


«Kui Karl edasi liikus, jättis ta oma pillimehed maha, sest hindas neid nii väga, et ei tahtnud rasketesse lahingutesse kaasa võtta ja kavatses neile hiljem järele tulla. Aga siia nad jäidki, elu tahtis elamist, lõid pered ja võtsid naised,» räägib Asta.


Just see, et Laiusel oma väike mustlaskogukond juba ees ootas, oligi väidetavalt põhjuseks, miks kindralkuberner otsustas 1841. aastal just Laiuse valida kohaks, kuhu «rändavad paariad koloniseerida».


Pärast seda kui sakslased Teise maailmasõja ajal enamiku Laiuse mustlastest hävitanud olid, püüdsid Eestimaa mustlased sealset pärandit veel pikalt ülal hoida, korraldades Raaduveres kokkutulekuid.


Need toimusid Leiteni sõnul seni, kuni viimane mustlaskuningas Nõukogude aja lõpus ära suri. «Viimane kokkutulek lõppes sellega, et kolhoosi karjamaalt kadus kaks hobust,» naerab Leiten.

Mustlased eestis


•    Esimesed andmed mustlastest Eestis pärinevad aastast 1533
•    Püsiv kogukond tekkis 17. sajandil
•    Laiuse kogukond sai alguse Soomest ja Rootsist sisserännanutest
•    1841. aastal koondati kõik Eestis rännelnud mustlased Laiuse kroonuvalda, kus nende peamiseks keskuseks sai Raaduvere küla
•    1910. aasta andmeil oli Laiuse hingekirjas 270 mustlast 65 perekonnast
•    II maailmasõja ajal hävitati üle 90 protsendi mustlaskogukonnast
•    Mitteametlikul hinnangul on Eestis praegu 1000–1500 mustlast
Allikas: Eesti Regionaal- ja Vähemuskeelte Liit, Jõgeva vald

    Tagasi üles