Helsingi ülikooli biotehnoloogiainstituuti juhtiv eestlane Mart Saarma pälvis Soome suurima, 25 000-eurose meditsiinipreemia avastuse eest, mis võib tulevikus aidata alistada raskeid aju- ja närvihaigusi.
Mart Saarma pälvis Soome suurima meditsiinipreemia
29. jaanuar 2003, 23:36
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Saarma uurimisrühm selgitas välja, kuidas toimib GDNFi-nimeline närvikasvufaktor. See kasvufaktor kontrollib närvirakkude elutsüklit, «keelates» suremise neil rakkudel, mida organismil on veel vaja.
Mitmed rasked närvi- ja ajuhaigused, sh Parkinsoni tõbi, on aga seotud tõsiasjaga, et närvirakud surevad kontrollimatult. GDNF ongi looduslik instrument, mis normaalolukorras sellist suremist väldib.
Hiired andsid panuse
1993. aastal avastatud GDNFi toimemehhanism oli tundmatu kuni 1995. aastani, mil Saarma rühm avastas selle RET-retseptori. «Selle kaudu selgus kohe kasvufaktori toimemehhanism,» selgitas Saarma. «Leidsime ka, et lisaks kaitsele Parkinsoni tõve vastu on kasvufaktor väga tähtis seedekulgla toimimiseks.»
Hiirtel, kellel uuritud kasvufaktorit tootev geen puudub, areneb sooltoru välja ilma närvisüsteemita.
See aga tähendab, et soolikas ei suuda toitu edasi liigutada ning toit ei imendu ega seedu.
Koostöös kolleegi Hanno Sariolaga selgitas Saarma, et GDNF on otsustava tähtsusega ka neeru arengus.
Töörühma kõige ootamatuma - meeste viljatuse ravi ja rasedusvastaste tablettide loomist võimaldava - avastuse tegid samuti laborihiired, kelle peal närvirakkude kontrollimatu suremise vältimise meetodeid uuriti.
Seekord olid hiired varustatud GDNFi lisageenidega, mistõttu tootis hiire organism GDNFi tavapärasest rohkem.
Kõik sellise geenikombinatsiooniga sündinud isashiired osutusid aga viljatuiks ning selgus, et kasvufaktor mõjutab lisaks kõigele muule ka sperma tüvirakke. Kasvufaktori liigrohkuse korral ei moodustu tüvirakkudest mitte spermatosoidid, vaid uued tüvirakud.
GDNFi vähesuse korral tekib spermatosoide aga tavapärasest rohkem. Teoreetiliselt pakub see avastus võimalust ka meeste viljatuse raviks ning antibeebipillide väljatöötamiseks.
Sihiks Parkinsoni ravi
GDNF-perekonda kuulub tegelikult neli omavahel väga sarnast valku. Saarma juhitav töörühm on avastanud ka teise samasse perekonda kuuluva kasvufaktori neurturin retseptori.
Saarma sõnul jätkab ta tööd GDNF-kasvufaktorite ja nende retseptorite uurimisega.
Ta märkis, et Suurbritannias Bristolis on kasvufaktori mõju juba katsetatud ka inimestel, viies kasvufaktori mikropumba abil viie Parkinsoni tõbe põdeva inimese ajju.
«Ehkki need ei ole veel mingil määral lõplikud tulemused, on esimesed tulemused siiani väga positiivsed,» kinnitas Saarma.
Kliiniliste katsete lõplikul õnnestumisel on võimalik, et sünnib täiesti uus lähenemine Parkinsoni tõve raviks.
Kuna see aga eeldab kirurgiliste meetodite asemel suu või süstla kaudu manustatavate preparaatide väljatöötamist, mis suudaksid läbi murda aju verebarjäärist, ongi kriitiliseks küsimuseks kasvufaktori retseptorite struktuuri detailne tundmaõppimine.
Saarma rühm ongi juba välja selgitanud GDNFi siduva abiretseptori atomaarse struktuuri.