Kiri

Jalakäijad maksuvabaks!


Lähen varahommikul pimedas maalt linna tööle ja tulen õhtul koju ka pimedas. Näen välja nagu jõulupuu: mul on küljes helkur, käes taskulamp ja vahel on käisele kinnitatud ka punane vilkuv jalgrattatuli.

Piltlikult öeldes rooman ettevaatlikult mööda maanteekraavi äärt (kõnniteesid ja tänavavalgustust maanteede ääres ju pole), sest teeperved on kas porised ja auke täis või lumesopavallidega kaetud, kuna enesestmõistetavalt lükkavad teesahad kogu sopa teepervele. Peab olema ettevaatlik, et mõnes ootamatus augus jalga mitte ära väänata.

Ent eriti ettevaatlik peab olema, et jõuda õigel ajal kõrvale hüpata näiteks mõne autojuhi eest, kes on võtnud pähe teha möödasõidumanööver eesolevast autost paremalt poolt (just nimelt paremalt poolt!), s.t lähedal teepervele, kus liigun mina, jalakäija.


Ja lõpuks tuleb sooritada tõeline kaskadööri etteaste: tuleb pimedas minna üle laia sõidutee, kusjuures nii, et ellujäämisšansid oleksid võimalikult suured. Seda trikki on suutelised tegema vaid vähesed väljavalitud, nagu kinnitavad igahommikused liiklus­uudised, kus laipu kokku loetakse.

Ei päästa ka helkur, sest osal hukkunutest rippus see küljes. Kui pärast pikka, mõnikord ligi kümneminutilist tee ääres ootamist tekib pidevas autodevoolus vahe, siis asun seda trikki sooritama. Pärast seda võib juba kergemalt hingata, sest eluohtlikem osa igapäevasest tööle käimisest on möödas.    

     
Kui sul pole autot, siis pole sind olemaski. Auto on tänapäeva Eesti au, mõistus ja südametunnistus, staatuse sümbol ja edukuse näitaja, peenisepikendus meestele ja trendikas aksessuaar naistele. Auto on nii vältimatu elu osa, et isegi keskkonna säästmise nimel propageeritav prügisorteerimine nõuab auto olemasolu, eriti maal.

Et mõne kasutatud patarei õigesse kohta viimiseks tuleb muretseda auto, mis saastab omakorda keskkonda ja suurendab üldist liikluskoormust ja -ohtlikkust, ei tule keskkonnasäästjatele vist pähegi.    


Teisalt, autole polegi sageli alternatiivi. Kui linnas saab vähemalt teoreetiliselt ka jalgsi või ühistranspordiga hakkama, siis maal on see väga raske ja paljudes kohtades lausa võimatu. Samas kolivad inimesed linnast välja mitte ainult parema elukeskkonna lootuses, vaid ka olude sunnil. Kinnisvarabuumi tõttu on Tallinna ja Tartu elamispinnad muutunud mõttetult kalliks ja seega on sageli ainus võimalus osta kodu linna lähivaldadesse, kus hinnatase on soodsam.

Ent töökohad ju maale järele ei tule ja kodus töötamine pole samuti sageli võimalik.
Euroopa ääremaal Eestis on bussipiletite hinnad kohati kõrgemad ja neid ähvardatakse veelgi tõsta.

Maakondade ühistranspordiga on lood veelgi kurvemad, sest maakonnaliinidele saabki sageli osta ainult üksikpileteid (nagu nt Tartu maakonnaliinidel). Seetõttu on bussiga sõitmine muudetud mõttetult kalliks, võrreldavaks juba autoga liikumisele, eriti juhul, kui peres on rohkem kui üks igapäevasõitja.  


Kuupiletite puudumine mõjutab ka busside liikumiskiirust, sest väga suur osa maakonnaliini sõitva bussijuhi ajast kulub piletite müümisele, mitte sõitmisele. Autoga on sama vahemaad võimalik läbida kaks korda kiiremini. Jälle 1:0 auto kasuks.


Aga sellele vaatamata ei taha ma elada ühiskonnas, kus peaaegu kõik otsused arvestavad eelkõige autoomanike vajadustega.

Või vähemalt ma ei taha jalakäijana maksta makse samapalju kui autoomanik, saamata vastu elementaarseid ja ohutuid liikumisvõimalusi ja kõnniteid ning normaalselt toimivat ja mõistliku hinnaga ühistransporti. Seepärast – kuna see kõik on praeguses Eestis pigem ilus unistus kui normaalne tegelikkus – tulekski muuta jalakäijad maksuvabaks.   


Eve Annuk, jalakäija

Tagasi üles