Plaadid

Adel Salameh
Kanza (Enja)
Nüüd, kui moslemiteemad on üha rohkem fookuses, on seda senisest enam ka vastav teiskultuurne muusika. Saksa jazzifirma Enja mitmekülgne tegevus pole muutunud, küll aga tähelepanu mõnele nende plaadile. Palestiina oud-virtuoos Adel Salameh on tosin aastat elanud Inglismaal, kuid kontserdireisidel on ta käinud paljudes maailma riikides. Islamitraditsioonist inspireeritud Salameh’ palades löövad kaasa võluva häälega alþeerlanna Naziha Azzouz, marokolane Abdel Ghani Krija ja türgi klarnetivirtuoos Barbaro Erköse. Meisterlikud esitajad, haarav musitseerimine.
Immo Mihkelson
••••

Hermes House Band
The Album (Zeitgeist/Polydor)
Tere tulemast popmuusika säästumarketisse! Lubage esitleda parimaid hitte meile omases töötluses! Aga esmalt lubage endale kann õlut! Siin kõlavad palad hoiavad kokku palju vaeva. Te ei pea ise kaasa jorisema, las meie teeme seda teie eest. Ka plaksutustele ei pea vaeva kulutama, need on siin olemas. Aga võtke nüüd ometi veel üks õlu. Kui te siiski soovite ise kaasa lüüa, siis on lõppu lisatud spetsiaalselt teile kolm karaokeversioonis parimat hitti. Ostke see plaat, vähem vaeva, rohkem rõõmu! Isegi kõrgkooli finantsjuht soovitab! Ja need inimesed seal!
Villu Päärt
•

David Holmes
Analyze That (Island/TVT Soundtrax)
David Holmes, nagu moodne Ennio Morricone või krambivaba John Barry. Remiksijana on ta töödelnud Red Snapperit, JS Blues Explosioni jpt. Produtsendina osalenud Primal Screami «Xtrmntr’i» juures jne. Tema acid-breakbeat võtab mõjutusi (ja sämpleid) 60ndate jazzist, funk’i ist, filmimuusikast, mistõttu meenutab ka käesolev saundträkk DJ Shadow käekirja. Film on tobe. Eesti pealkirjaga «Ka gängster on ikka veel inimene», sest igasugune gängster müüb siin ju paremini kui mistahes analüüs. Kunstiväärtuslik element on David Holmesi heliriba. Analüüsi seda!
Valner Valme
••••

Boston
Corporate America (Artemis)
Dinosaurus püüab mineviku hämarusest tänase päeva valgusse roomata. Kitarrist Tom Scholzi ansambel Boston oli 70ndatel ookeani taga tegija ning sedasama rockipaatoslikku pomprock’i püüab eilsesse klammerdunud inimestele tema uus plaatki meenutada. Kuid sõnumitki on: julgustust taimetoitlastele, imperialismi, kapitalismi ja tehnoprogressi vastast lauluteksti («Corporate America»). Aga see, kui vana mees õhkab teismelikult armastusest laulda, on lihtsalt tobe. Teisalt aga, kui osa plaadimüügirahast saavad ülla eesmärgiga fondid, siis miks ka mitte.
Immo Mihkelson
••

Tim McGraw
And The Dancehall Doctors (Curb)
Ponnistatud kantrirokki saatebändilt, kel pole tõelise dancehall’iga midagi pistmist. Ja mõttetut ininat sombreero-aust nende lauljalt, kellel pole seost «Lepatriinude jõuludega». Selle Timi põhiväärtusteks on karvakasv rinnal ja jõusaali kohusetruu külastamine. Ausate meestena laenavad nad kogu plaadil leiduva materjali. See pärineb jänkide udutegelastelt (John T. Slater jt). Lõpuloona võetakse ette Elton Johni ja Bernie Taupini «Tiny Dancer». Kantrirokk on eurotrance’i kõrval üks ajukääbikute lemmikstiile. Kui keegi seal midagi kuulatavat teeb, on rõõm muidugi kahekordne. Aga klišeed on nii paigas, et palju ei muuda asja ka alt-country ja anti-folk’i liikumised. Muusikakloonimises on jänkid kõrgtasemel. Tundub, et reipa vesipeaga kauboi stiil imetakse mõnel pool sisse juba emapiimaga. Kui soovite helilise eimiski suurepärast näidet, siis siin see on.
Lauri Sommer
•

Marti Pellow
Sings The Hits Of Wet Wet Wet & Smile (Universal)
Kui Harri Jänes ja Anti Liiv vajaksid õpetlikku näidet, mida võib alkoholi ja narkootikumidega liialdamine hullu teha, siis Marti Pellow oleks neile tõeline leid. Tee tagasi normaalsusse pole kerge isegi siis, kui oled müünud miljoneid plaate ja sinu nägu on katnud tuhandete tüdrukute magamistubade seinu. Kui ikka pappi pole ja laule ka pole ning ühtki head mõtet samuti, siis mida teha? Hädast aitab välja uus reha, et turg uuesti üle kraapida. Kuigi Wet Wet Weti parimad palad on Pellow esituses jäänud peaaegu muutumatuks ja tema soolomaterjal ei huvita õigupoolest mitte kedagi, on ta siiski kogu kraami uuesti sisse laulnud. Eristamas ehk ainult veidi elusam ja kontserti meenutav õhustik. Juunis saab Marti aga taas pappi, sest West Endi «Chigacos» ootab teda kolmeks kuuks lavaroll. Edenemine pole küll suur, aga peaasi, et toimub põhjast ülespoole.
Villu Päärt
••

Elvis Costello & The Imposters
Cruel Smile (Island)
Costello pole sugugi mingi Teine Elvis, vaid hoopiski pungijärgse «uue laine» melanhoolne mügri. Hiljutise tuuri kõrghetkist ja kiiksuga stuudiopõigetest koostatud album on tavapäraselt teravkeelne ja neurootiline, kuid kõlad on karmimad ja kõledamad: Costello on hakanud rohtunud triphopradadel uitama («Honeyhouse») ja Madchesteri varemetel kuutõbise tantsu lööma («Revolution Doll»). Samas ei pane ta endiselt käest Suurt Ameerika Lauluraamatut, avades selle kahel korral Chaplini «Smile’i» ja poolel korral «My Funny Valentine’i» kohalt (algupooles viibides enda vanas hitis «Watching The Detectives»). Kokku on «Cruel Smile» oma nime õigustavalt süngevõitu huumoriga valimik, mis siiski on liiga huvitav, et mõjuda pelutavana. Vägevamate kodumasinate omanikud saavad plaadilt ka videoid ja muud lillekellandust lisanautlemiseks või -judisemiseks.
Berk Vaher
••••

Jolly Music
Jolly Bar (Illustrious)
See on bravuurikas ja kirev elektrooniline popp Itaaliast. Oma süüdimatult lõbusa meeleolu, sämplite furoorika valiku ja uputava inspiratsiooni-Gangese poolest võrreldav austraallaste Avalanches’ega, helguse poolest aga Röyksoppiga. Kuid samas ilmuvad Jolly Musicu biidikesksemad palad electroclashi-kogumikel. Mario Pierro on mänginud jazzbändides ja Francesco De Bellis olnud electro-DJ. Mõlemad vaimustuvad ~1970ndate funk’ist ja ~1960ndate filmimuusikast, samas ka ebm’ist à la ansambel Front 242. Debüütalbumil kasutab duo Jolly Music oma huvides ära nii kunagise San Remo tähe Loredana Berte kui ka Hispaania vana menutäku Julio «Enrique-pappa» Iglesiase vanad palad. Kaasa teevad ja oma panuse lisavad Norra uue generatsiooni trubaduur Erlend Öye ja Sonya ansamblist Echobelly. Tulemuseks on hüperkaasaegne ehk universaalne «Ood rõõmule» ehk «Jolly Bar».
Valner Valme
•••••