«Võiksite nooremate inimestega rääkida, ega mina kedagi huvita,» soovitab Lääne-Virumaa Kabala jaamakorraldaja, Vene kodanik Natalja Kolkova, kes mullu ära hoitud suure rongiõnnetuse eest Eesti Vabariigi 85. sünnipäeva eelõhtul ordeni rinda sai.
Suurõnnetuse ärahoidja pälvis Punase Risti ordeni
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kabala jaamakorraldaja ruum on kitsuke ja suurema osa sellest haarab enda alla suur juhtimispult lugematute nuppude, lülitite ja tulukestega. Kõrvalseisjale tundub kõik hiina keelena, kuid jaamakorraldaja Natalja Kolkova vajutab järjest nuppe ning suhtleb korraga kolme telefoniga.
«Kiire hetk on parasjagu, kolm rongi tulemas,» ütleb Kolkova vabandavalt. Narva poolt saabunud puistainerong suunatakse kõrvalteele ootama, et kaks Tallinnast tulevat kütuserongi saaksid peatumata teed jätkata.
Õuduste öö
Lõpuks saavad rongid ohutult jaamast läbi ning Punase Risti V klassi teenetemärgi kavaler Kolkova raputab pead: «Hirmsasti tahaks selle õuduste öö unustada.»
Paraku see aga nii lihtsalt ei õnnestu. «Ma kohe ei oskagi öelda, kuidas see nii juhtus,» meenutab naine. «Vedurijuhid magasid, mina ainult karjusin ja karjusin raadio teel, et nad üles ajada, muud võimalust lihtsalt polnud.»
Õnneks vedurijuhid ärkasid ning õnnetus jäi tulemata. Siseministeeriumi kriisikomisjoni andmetel suudeti õnnetus ära hoida 1 minut ja 20 sekundit enne selle juhtumist.
Kolkova on veendunud, et iga teine jaamakorraldaja oleks tema asemel samuti toiminud. «Meil viiakse pidevalt läbi koolitusi kõikvõimalike juhtumite puhuks ja küllap oleks teised samuti teinud - karjunud ja karjunud,» kinnitab ta.
Praegu teeb Kolkovale tema käitumine kriisiolukorras nalja, ent on jätnud ka oma jälje. «Kui keegi praegu kiiresti minu kõnele ei vasta, siis hakkab kohe selline paanika moodi värk tekkima,» kirjeldab ta oma tundeid.
Valgevenest Gomelist pärit ning 1977. aastal koos sõjaväelasest abikaasaga Tapale sattunud Natalja Kolkova elas pikemat aega Rakveres ja töötas lasteaias kokana. Pärast lasteaia sulgemist 1992. aastal sattus ta aga ametisse Kabala jaama.
«Minu teadmist mööda ei ole Kabalas küll mitte kunagi juhtunud, et mõni rong sedaviisi punase tule alt läbi põrutaks,» ütleb naine.
Ööpäevas sõidab Kabala jaamast läbi keskmiselt ligi poolsada rongi ning kõigil neil peab jaamakorraldaja ilmale vaatamata perrooni peal vastas käima. «Ega muidu ei saa, vedurijuhile tuleb näidata, et tee on vaba, teisalt peab aga kontrollima, et rongiga ikka kõik korras on.» Lõviosal juhtudel õnneks on korras.
Sellest, et talle orden antakse, sai Kolkova teada töökaaslaselt. «Helistas mulle ja ütles, et õnnitleb. Ma ei saanud arugi, sünnipäeva mul polnud ja muud tähtpäeva ka mitte, alles tüki aja pärast ütles, et mulle on orden antud,» räägib Kolkova.
Naine väidab tagasihoidlikult, et ordenist ei osanud ta unistadagi - tegi lihtsalt oma igapäevast tööd. «Sõnu kohe ei jätku,» võtab ta kokku oma praeguse hingeseisu.
Ordeni sai Kolkova kätte maavanema pidulikul vastuvõtul laupäeval Haljalas. «Algul küll mõtlesin, et sinna ma küll ei lähe,» räägib Kolkova. «Aga ei ole vist ilus minemata jätta, kui riik on korra juba mind meeles pidanud.»
Lihtsalt elupäästja
Kuigi Natalja Kolkova on elanud Eestis üle 25 aasta ehk poole oma elust, ei ole ta avaldanud soovi Eesti Vabariigi kodanikuks saada. «Keeleõppimisega on kehvad lood,» kurdab naine ise.
Kolkoval on kaks tütart, kellel omakorda kummalgi kaks väikest last. Üks tütar elab Rakveres ja selle lapsed käivad eesti lasteaias ning räägivad eesti keelt, teine tütar on aga Saksamaal ning tema lapsed peaaegu enam vene keelt ei oskagi. «Ei saagi õieti varsti enam vanaema olla, kui ei ole võimalik lastelastega suhelda,» on Kolkova murelik.
Teine põhjus, miks Kolkoval on Venemaa kodakondsus, on asjaolu, et tema vanemad elavad endiselt Valgevenes Gomelis. «Nad on juba vanad ning nendega võib iga hetk midagi juhtuda, aga Venemaa passiga pääsen lihtsalt väiksema vaevaga Valgevenesse,» selgitab Kolkova.
Ootamatult pärib Kolkova, et miks temasugune 50-aastane ikkagi ajakirjandust huvitab.
Siiski huvitab üks praktiliselt olematu eesti keele oskusega võõrriigi kodanik Eesti Vabariiki, kes oma 85. sünnipäeva puhul Natalja Kolkova rinda ordeni riputab. Ordenisaajate nimekirjas aga seisavad napid sõnad: «Natalja Kolkova - elupäästja».
Katastroofist lahutas 80 sekundit
Lääne-Virumaal Kabala lähedal pääsesid kaubarongid 2002. aasta 10. augustil kell 3.08 napilt kokkupõrkest, kui Eesti Raudtee Ameerikast toodud veduri juht koos oma abi ja turvamehega jäi veduris magama. Samuti oli välja lülitatud ühe veduri automaatne pidurdussüsteem.
Vastu sõitnud Vene veduril M62 hakkas tööle automaatne signalisatsioonisüsteem, mis peatas masina.
Valitsuse kriisikomisjoni andmetel jäi raudteekatastroofist lahutama vaid minut ja 20 sekundit.
Allikas: PM
Andres Pulver, Virumaa Teataja
uudised@postimees.ee