Sel neljapäeval Eesti parima naisnäitleja tiitlile kandideerinud Laine Mägi tajub iga uut rolli õppides, et on valinud vale ameti. Tegelikult on ta lootusetu töönarkomaan ja eraelus hääletajate kaitseingel.
Portree: Kadunud kosmonaut Laine Mägi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Näitleja Jaan Rekkor mäletab lavakunstikooli päevist selgelt, kuidas üks tema noortest, kaunitest ja saledatest kursuseõdedest ühtäkki tõemeeli tunnistas: «Ma tahaksin juba vana olla, nii et nahk kisuks silmade ümber kortsu.»
Ja kuna sel kursuseõel polnud tollal näos veel ainsatki kortsu (mõned naerukurrud välja arvatud), hakkas ta vahetpidamata silmi kissitama.
«Kas sa ei näe hästi?» muretsesid kaaslased.
Laine Mägi, toosama kissitaja, nägi väga hästi. Kissitades lootis ta lihtsalt venivast ajast ette jõuda ning palge mõnusalt kortsuliseks muuta.
«Mulle meeldisid naised, kellel oli ilus vana nägu ja silmade ümber kanavarbad,» tunnistab Laine Mägi kakskümmend aastat hiljem.
Ta ei mäleta, et oleks ihanud ea poolest vanaks saada, ent teismelise tüdrukuna oma ligi 60-aastase võistlustantsutreeneri Helgi Mõttuse hõbehalle lokke ja vitaalsust imetledes mõtles küll kui ma nii vanalt sama ilus ja elurõõmus oleksin, ei tunneks ma vananemise ees mingit hirmu.
Nüüd on veebruarikuus 44-aastaseks saanud Laine Mägi näos juba rida kortsutriipe (kindlasti järjepideva kissitamise tulemus), ent hõbejuustest on asi veel üpris kaugel. Nagu ka vananemisest Mägil pole lihtsalt aega vanaks saada.
Rõõmsad kiiksud. Ta on mitu päeva kimbutanud kõhuviiruse tõttu nõrk ja väsinud ning luukab kergelt eelmisel päeval nikastatud jalga. Aga selle asemel, et endale tekialust lesimisreÏiimi lubada, peab ta näitlema Eesti Draamateatris, andma liikumistunde kõrgemas lavakunstikoolis, juhendama suvepealinnas resideerivat Laine Mägi Tantsukooli ja tantsutruppi Lancy, jõudma «Õnne 13» võtteplatsile. Ehk tuiskama oma Opel Astraga Tallinna ning Pärnu vahet, ja nii juba mitmendat aastat. Absoluutne töönarkomaan, resümeerib Laine ekskaasa Tõnis Mägi rõõmsalt.
Tegelikult ei olnud näitlejaks saamine väikesel Kehra tüdrukul ülepea plaanis. Tal olid sootuks teised unistused. Või kiiksud, nagu ta neid ise nimetab.
Laine oli neljane, kui Valentina Terekova Vostok 6 pardal esimese naisena kosmosesse lendas. «Minust saab esimene eestlasest naiskosmonaut,» otsustas tüdruk kindlalt ja asus eesmärgi täitumise nimel trenni tegema. Kõndis tasakaalu saavutamiseks püüdlikult aia otsas edasi-tagasi. Tekitas kiigega meeletuid hoogusid, et kord raketti pugedes ja kaaluta olekusse sattudes süda pahaks ei läheks.
Varsti pärast seda kuulis Laine naisest, kel oli 53 last, ja mõtles, miks ei võiks tema sama palju kordi sünnitada. «Mõelda vaid, kosmonaut ja nii palju lapsi,» õhkas ta unelevalt. Tagantjärele ilmutab Laine Mägi tublisti praktilisemat ellusuhtumist. «Küllap polnud mul tookord laste saamisest ja kasvatamisest vähimatki ettekujutust,» nendib ta.
Aga kui Laine kooli läks, teadis ta, et hakkab ema eeskujul algklasside õpetajaks. Iga päev, kui ta läbis kahe kilomeetri pikkust teed kodu ja kooli vahel, kõndis tema sabas terve klassitäis kujuteldavaid õpilasi. Laine rääkis nendega juttu, õpetas loodustarkusi, tutvustas metsalilli, puid ja põõsaid.
Et Laine Mägi lõpuks hoopis näitlejadiplomi pihku sai, peab ta lihtsalt mingiks ettemääratud juhtumiks ning tähendab rõõmsalt, et liikumisõpetaja temast ju ikkagi sai. Ja nagu tema ainuke tütar Liis-Katrin lisab, peavad paljud Lancy tantsutüdrukud (keda on kindlasti rohkem kui 53) Laine Mägit oma teiseks emaks.
«Sest tal on hästi suur süda ja ta aitab kõiki,» ütleb 19-aastane Liis-Katrin. «Ema kuulab ja annab nõu, tema ümber koguneb alati palju tuge ja sõprust vajavaid inimesi.»
Mis teha, mul on juba kord selline aitaja-loomus, möönab Laine Mägi, kes kipub ka hääletajaid teeveertest oma masinasse korjama isegi öösel ja isegi siis, kui käevehkija kannab kurjakuulutavat nahktagi.
«Hirm on küll, aga no kuhu ta siis öösel jääma peaks,» kostab Mägi. «Aga ütlen pealevõetutele alati, et mingit jama ei tohi olla. Et muidu ma kardan. Ja siiani pole mingit jama olnud.»
Kooli häbiplekk. Laine suured jamad jäid keskkooli aega. Kui ta pärast kolme aastat Kehra koolis ning nelja aastat koreograafiakoolis Tallinna 32. keskkooli teatriklassis õppima hakkas, kippus õppetöö järjest enam unarusse jääma.
Erinevad tantsuringid ja öised esinemised varietees Tallinn röövisid aega ning andsid põhjust popipäevadeks.
«Õppimine oli talle viienda järgu asi,» meenutab toonane klassiõde, praegu ajakirja Annabella peatoimetaja Meelike Saarna. «Ta oli alatasa oma töödega hädas, kogu aeg oli mingi jama.»
«Laine polnud nii viks õpilane, kes oleks end ainult õppimisele pühendanud,» tõdeb klassijuhataja Heljo Viires. «Tavaainetega ta ennast eriti ei koormanud. Üks pikem popiviskamise periood tuli ka ette, siis kui ta lauljahärraga, selle Tõnis Mäega amüseeris.»
Aga kui üks pedagoogidest oma kooli kommunistlikku noort Laine Mihelson-Adamsoni öösel varieteelaval nägema juhtus, algas nõiaprotsess. Tütarlaps kutsuti õppenõukogu ette, nimetati kooli häbiplekiks ja paluti lahkuda. Laine jäi kiuste kooli edasi ja sai ka lõputunnistuse, kuigi järeleksamite hinnaga.
Ta mäletab siiani keskkooli lõpetamise aegu peas mõlkunud mõtet kui need lõpueksamid läbi on, saan ükskord ometi alustada elu, kus pole mingeid probleeme, kus saab kõike täiel rinnal nautida. Ja kui eksamid olid seljataga, avastas ta jahmatusega, et murede-probleemide jada ei kavatsegi otsa lõppeda.
«Viimasel ajal on mul küll tunne, et miks just mulle nii palju igasuguseid probleeme kaela sajab,» arutleb Laine Mägi. «Aga tegelikult oleks patt nuriseda, kuigi minu elus on olnud ka õudselt raskeid etappe. Rasketest asjadest peab eriti rõõmu tundma. Nad on katsumus kui oled nad ületanud, jõuad kohe kaks astet kaugemale ja siis lase ainult minna!»
Et Laines järeleandmatu võitleja peidus on, räägivad paljud. «Näiteks oma haiguse ajal võitles ta põikpäiselt lõpuni, ei andnud sugugi alla,» sedastab Liis-Katrin.
Laine Mägi ise teadis kogu aeg, et saab hiljuti põetud raskest tõvest võitu. Aga ma ei teadnud, et selleks nii kaua aega kulub, möönab ta nüüd, tervena.
Kaheksa aastat tema käe all tantsu õppinud ja pehmete helkurite leiutamisega tuntuks saanud Karoli Hindriks on mitut puhku mõelnud, kust see väike ja kleenuke naine oma jõu võtab. Näha oma teokssaanud unistuse, tantsukooli lapsi naerunägudega laval esinemas vast see teda toidabki, oletab Hindriks.
Uksekolksatus aitab. Liis-Katrin teab, et mõnikord piisab emale ainuüksi helist, mille tekitab tema selja taga kinni kolksuv koduuks, ja pinged on kadunud. Aga vahel laeb ta end hommikuni Hallmarki kanalilt filme vaadates ja esinemiskostüümidele litreid külge õmmeldes.
Laine Mägi nõustub, et küllap ta ikka ületöötanud on. Teooria sellest sündroomist pääsemise kohta on tal ka hästi teada ning sestap räägib ta oma tantsutüdrukutele ühtevalu puhake, sööge korralikult, mõtelge enda peale.
«Mõned aastad tagasi ma puhkusest ja söögist nii väga ei rääkinud,» muheleb Laine. «Aga need tarkused tulevad kogemustega. Nüüd püüan ka ise arsti käsul iga päev suppi süüa, ja täpsetel kellaaegadel, ma tõesti püüan.»
Ise ta süüa tegema ei kipu ja nii on Liis-Katrin mõnikord kadestanud sõbrannasid, kes oma ema kulinaarsete saavutustega uhkeldada saavad. Kui tütar ekstra tellib, teeb Laine Mägi oma firmarooga magusa munaga praetud saia. Tõnis tegi omal ajal väga hästi süüa ja nii ma ei tahtnudki end söögitegemisse vahele segada, põhjendab Laine oma platoonilist köögisuhet. Ka teiste perenaiselike toimetuste jaoks kipub tal aega nappima.
«Olen mõelnud, et kui mu ema oleks selline nagu teised emad, kui ta koristaks, peseks ja keedaks, kas ta oleks siis väärtuslikum?» esitab Liis-Katrin endale retoorilise küsimuse. Ja vastab kohe: «Arvan, et mitte. Mul on väga vedanud, et mul on just selline ema. Tuttavadki imestavad, kui nooruslik ta oma olekult ja ellusuhtumiselt on.»
Aga iga kord, kui seesama nooruslik naine uut teatrirolli õppima hakkab, tabab teda jälle kahtlus, et seisab vales kohas ja on oma ameti valesti valinud. Ägab iga kord: «Issand, kuidas ma midagi ei oska?» ja tajub hullukstegevat lavanärvi.
Tegelikult on Laine Mägi nende kõhevile ajavate tunnete pärast ütlemata rõõmus. Sest arvab, et kui tal lavanärvi enam poleks, tähendaks see, et aeg teatripõllul on ümber saamas.
Tõnis Mägi muheleb: «Laine läheb aastatega aina paremaks. Ta hakkab alles nüüd sinnamaani jõudma, kus ta näitlejana olla võiks.»
Põikpäine jääpurikasilmaja
Tõnis Mägi,
eksabikaasa, laulja
Laine oli väga noor, kui temaga kohtusin. Tal oli põnev ja omamoodi maailmanägemine, loominguline ja väga kummaliste nurkade alt näiteks avastas ta mingis jääpurikas või lumehelbes midagi sellist, mida mina ei osanud näha. See mind lummaski ja tema külge riputas.
Ta on üsna põikpäine tüüp ega taha eriti, et keegi talle midagi õpetaks. Ta peab ise kõik asjad läbi elama ja tunnetama. Aga peatuma ei jää ta mingil juhul.
Meelike Saarna,
klassiõde, Annabella peatoimetaja
Laine oli meie klassi täht võibolla ei saanud ma sellest tookord aru, aga praegu arvan küll nii. Ta oli teistest tõeliselt erinev, heas mõttes õige veidike n-ö ära. Ta elas nagu kuskil mujal, ma ei tea, kas ta mõtles siis mingeid uusi tantsujooniseid
Olime ju teatriklass ning Laine tegi paljudele meie lavastustele ja sõnaseadetele liikumist.
Ilmselt seetõttu, et ta oli kodust nii vara ära tulnud, sai ta meist varem täiskasvanuks ja omas sellist elukogemust, mida ülejäänutel klassis polnud.
Jaan Rekkor,
kursusevend, näitleja
Laine oli meist kõige paindlikum. Tantsutunnis olid kõigil suud lahti, sest nii polnud ju võimalik liigutada nagu Laine, spagaat käis vasakule ja paremale lahti.
Ta oli kursuse kassapidaja, rahaasjades väga täpne. Korjas kõigi raha enda kätte ja laenas seda välja, kui tarvis. Tal oli selle jaoks kohe klade sisse seatud, mis tihedast kasutamisest juba narmendama kippus. Kes seda enam mäletab, miks just tema kassapidajaks sai. Aga võibolla oli tal tookord kõige rohkem raha?