Eesti dissidentlikust liikumisest avaldati mahukas raamat

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Koguteosest leiab ka riikliku julgeoleku komitee fotod Enn Tartost (ülemisel pildil) ja kogumiku koostanud Arvo Pestist.

FOTO: Repro

Nõukogude ajal oma põhimõtete eest aastateks kolooniasse saadetud dissident, nüüdne riigiarhiivi spetsialist Arvo Pesti koostas mahuka allikapublikatsiooni dissidentlikust liikumisest Eestis aastatel 1972–1987.



Nõukogude perioodi lõpukümnendil tegutsenud avalike teisitimõtlejate liikumist ning selle vastu rakendatud repressioone on seni üllatavalt vähe uuritud.



Ehk seetõttu, et veel on liiga vähe aega mööda läinud, arvab Arvo Pesti, kelle koostatud enam kui 600-leheküljeline dokumendikogumik tutvustab dissidentide maailma peamiselt kahte liiki dokumentide abil: avalikud pöördumised ja kirjad, mida dissidendid koostasid, ning KGB arhiivimaterjalid ja kohtudokumendid, mida koostas Nõukogude repressiivaparaat. Raamat ilmub rahvusarhiivi teadusnõukogu planeeritud väljaandena.



«Kogumikku on mahtunud vaid murdosa dissidentlust puudutavast materjalist,» nendib Pesti. Mõni kohtuasi koosneb näiteks 70 köitest. Seejuures puudub Eesti ajaloolastel juurdepääs dissidentide kohta peetud KGB operatiivtoimikutele, mis on Eestist ära viidud. Kuid just neist saaks lugeda, kuidas KGB dissidentidel silma peal hoidis.



Erinevad eesmärgid


Dissidentlusest võib Eestis rääkida alates 1970. aastate algusest, mil ilmusid esimesed avalikud kirjad ja pöördumised, kirjutab Pesti kogumikku alustavas ülevaates. Sel ajal mõisteti vajadust muuta vabadusvõitlust, orienteeruda tsiviliseeritud ja demokraatlikele võitlusvormidele ning pidada sidet sarnaselt mõtlejatega mujal Nõukogude Liidus. Igasugusest relvastatud vastupanust loobuti.



Ehkki kontakte Vene dissidentidega oli, jäid viimaste ning Baltikumi dissidentide poliitilised vaated siiski erinevaks. Vene dissidendid taotlesid Nõukogude süsteemi liberaliseerimist ja demokratiseerimist, eestlaste-lätlaste-leedulaste eesmärk oli Nõukogude okupatsiooni lõpetamine.



Pesti tunnistab, et kaks aastat tagasi kogumikku koostama hakates vaevas teda küsimus, kas tema kui endine dissident on sääraseks tööks sobiv. Kuid kogumiku teaduslik juhendaja, varalahkunud Indrek Jürjo aitas neist kahtlustest võitu saada.



Pesti rõhutab korduvalt, et dokumentide publitseerimise eesmärk ei ole kellelegi kätte maksta, vaid toonast aega mõista. KGB ülekuulamisprotokollid sisaldavad nii mõnegi praegugi tuntud inimese tunnistusi dissidentide vastu. Pesti küsis neilt kõigilt luba dokumentide avaldamiseks ning ka sai selle. Dokumentidest nähtub seegi, kuidas KGB kurjuse kõrval tuli dissidentidel taluda ka endi keskel tegutsenud reeturi alatust, mis oli emotsionaalselt kindlasti väga raske.



Valikute küsimus


«Kuid see inimene on ainuke, kes on hiljem andeks palunud. Talle on andeks antud,» kinnitab Pesti. «Minu juhendaja Jürjo leidis, et kui teda poleks olnud, siis ajaloolastena teaksime dissidentlusest täna oluliselt vähem. Tema tunnistustes on talletatud palju dissidentide tegevusest.»



Dissidendid läksid aastateks kolooniasse ja asumisele selle eest, et koostasid ning levitasid avalikke pöördumisi ja infot, mida väärastunud võim käsitles nõukogudevastastena (kuid mis sageli apelleerisid just Nõukogude seaduste korrektsele täitmisele).



Kust võtsid dissidendid moraalse jõu oma vaadetele kindlaks jääda? Miks ei rahuldunud nad tavalise nõukogude intelligendi mugava eluga, kes avaldas oma süsteemivastaseid vaateid ainult lähedaste sõprade ringis?



«Elu lihtsalt kulges nii. Mingil hetkel pandi sind valikute ette,» sedastab Pesti. «Öeldi näiteks, et kui tahad ülikoolis edasi õppida, siis teed niimoodi. Mina aga valisin teisiti. Sealt alates tekkis juba teatud tähelepanu ning tulid uued valikud, kuni jõudis kätte arreteerimine. Siis ei olnud enam mingeid valikuid.»

Tagasi üles