Ajaloolase väitel müüs Päts end 4000 dollari eest venelastele

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Magnus Ilmjärve värske uurimus paljastab esimese presidendi Moskva-sõltuvuse

Ajaloolase Magnus Ilmjärve värske uurimus näitab, kuidas hilisem Eesti president Konstantin Päts muutus Nõukogude Liidu Tallinna saatkonna sõltlaseks, võttes nõuannete eest vastu hiigelpalga - 4000 dollarit aastas.

Ilmjärve aprillis ilmuva uurimuse kohaselt analüüsis Moskva juba 1920. aastatel põhjalikult küsimust, keda Eesti poliitikutest ära osta, ning otsustas, et riiki saab edukaimalt mõjutada Põllumeestekogude kaudu.

Väljundi Eesti poliitika mõjutamiseks leidis idanaaber Eesti-Vene Kaubanduskoja tegevuses, kus osales ka põllumeestekogulane Konstantin Päts. Seda kirjutab Ilmjärv Nõukogude Liidu Tallinna saadikute Mihhail Kobetski, Adolf Petrovski, Fjodor Raskolnikovi, Aleksei Ustinovi, Vladimir Botshkarjovi, saatkonna sekretäride ja välisasjade rahvakomissariaadi ametnike ettekannetele tuginedes.

Ilmjärve töö rõhutab, et Pätsil kujunesid Nõukogude saatkonnaga kiiresti erisuhted. «Nõukogude Liidu Tallinna saadikute Petrovski ja Raskolnikovi ettekannete sadadel lehekülgedel korduvad fraasid «täna arutasime seda küsimust Pätsiga», «Päts lubas teha omalt poolt kõik, et valitsust mõjutada» jne,» kirjutab Ilmjärv.

1925. aastal tõstatas Päts vestluses saatkonna sekretäriga suisa küsimuse Nõukogude Liidu ja Eesti föderatsiooni loomisest. «No vaat, mina, kuidas ma võin olla Venemaa vaenlane, kui minus voolab poolvene veri, ema on venelane, lapsepõlves kõnelesin vene keeles, kasvatatud vene hingega,» pihtis Päts teisal Nõukogude saatkonna sekretärile.

Moskva triumf

Pätsis leidis Nõukogude saatkond hea abilise Eesti välisministri Kaarel Robert Pusta vastu, kes soovis nn suure Balti liidu moodustamist. Pustat hakkasid nõukogulased shantaþeerima just Pätsi kaudu. 1925. aastal on Päts Nõukogude saadikule öelnud, et soovib Pusta-sugustest vabanemiseks algatada koguni põhiseaduse muutmist, mis vähendaks parlamendi võimu.

«Välisasjade rahvakomissariaadi ja saatkonna vaheline kirjavahetus näitab, et just Päts oli Pusta lahtikangutamise peaosaline,» tõdeb Ilmjärv. «Moskva oli talle tänulik, et kavatsus suur Balti liit moodustada nurjati Eesti-siseste jõudude abil.»

Eesti ja Nõukogude Liidu vahelise kaubanduslepingu sõlmimise läbirääkimistel juhtis Päts Eesti delegatsiooni, töötades sellele salaja vastu ning jagades Vene poolele eestlaste siseinformatsiooni.

Kui kaalumisel oli hüdroelektrijaama rajamine Narva jõele, pooldas Päts kontsessiooniõiguse andmist Saksa firmale Siemens-Schuckert Werke, mis oli tihedalt seotud projektidega Venemaal.

1928. aastal alustas Nõukogude pool läbirääkimisi, muutmaks Eestis tegutsev naftasündikaadi filiaal Eesti-Nõukogude segaaktsiaseltsiks, kaasates sellesse ka mõne mõjuka Eesti äritegelase. «Pärast mitme kandidaadi kaalumist jäädi Moskvas Pätsi juurde,» kirjutab Ilmjärv. 1930. aastal otsustati Päts kaasata kui sündikaadi juriidiline konsultant.

«Päts ei suutnud varjata oma rõõmu küsimuses, mis puudutab tema kaasamist juriskonsuldiks, ja andis oma lõpliku nõusoleku, ka selles osas, et kuni ühingu vormistamiseni hakkab ta saama palka samas ulatuses - 4000 dollarit aastas konsultatsioonide eest naftasündikaadi kohalikule organisatsioonile,» vahendab Ilmjärv Raskolnikovi päevikut.

Ilmjärv märgib, et 4000 dollari suurune aastapalk võrdus 18 000 krooniga, mis majanduskriisi tingimustes oli väga suur summa. Riigivanem ja Riigikogu esimees teenisid toona vaid 9000 krooni aastas, Pätsi enda riigikogulase-palk oli 2160 krooni aastas.

Ilmjärv näitab välisasjade rahvakomissariaadi dokumentidele tuginedes, et segaaktsiaseltsi moodustamine oligi ette võetud mitte ärilistel eesmärkidel, vaid Pätsi kaasamiseks.

Soome ei andnud järele

«Seda, et Päts võttis vastu dollareid, võib nimetada Moskva tõeliseks triumfiks,» kirjutab Ilmjärv. «Mitmes välisasjade rahvakomissariaadi memorandumis hinnati Pätsi kaasamist kui suurt võitu.»

Ilmjärv näitab, kuidas samalaadseid äraostmise katseid võttis Nõukogude pool ette ka Soomes, kuid seal need ebaõnnestusid, põrkudes teravale Nõukogude-vaenulikkusele.

«Soome ei sidunud ennast 1930. aastatel ainult ühe suurriigiga või suurriikide grupiga,» rõhutab Ilmjärv. «Soomes suudeti mõista, et suurriigid blufivad ja võivad otsustaval hetkel reeta.»

Seevastu Leedus 1926. aastal ja Lätis 1934. aastal võimu haaranud poliitikud olid samuti edukalt muudetud Nõukogude sõltlasteks. «Paratamatult tekib mõte, et kirjeldatud seltskonnale oli omariiklus äriprojekt, mille elluviimiseks ei soovitud valida vahendeid,» nendib Ilmjärv.

1940. aasta märtsis käskis Moskva poliitluure kohalikul residendil otsida üles isikud, kes olid Pätsile raha maksmisest teadlikud. Ilmjärv ei välista, et selle eesmärgiks võis olla soov Pätsi shantaþeerida.

1933. aastal leidis välisasjade rahvakomissariaat, et Päts on sobivaim kandidaat Eesti riigivanema või presidendi kohale, et teravnevas rahvusvahelises olukorras tagada Eesti liginemine Venemaale. Toetamaks Pätsi võitlust presidendikoha pärast, tegi Moskva Eesti ettevõtetele suuri tellimusi.

Moskva arhiividest otsiti Pätsi palvel dokumente, mis aidanuks teda esitada olulise tegelasena Eesti rahvuslik-revolutsioonilises liikumises.

Pärast 1934. aasta 12. märtsi riigipööret suurendas Moskva otsustavalt Eesti laevade prahtimist, ehkki majanduslikku vajadust selleks polnud.

    Tagasi üles