80-aastane Ellen Niit: vana on palju kergem olla kui noor

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Ellen Niit.

FOTO: Maarja Undusk

Homme tähistab 80. sünnipäeva luuletaja, kirjanik ja tõlkija Ellen Niit, juubeli eel vestles ta suvises Kassaris oma tütre Maarja Unduskiga.

Ma olen sinu elu kõige vanem tuttav, ütles ema mulle, kui teatasin talle, et tahan temaga intervjuud teha. Küllap mõne vähem tuttavaga võib loo tegemine lihtsamgi olla.

Oma ema kohta tead sa mõndagi enda arust põhjani, aga on ka seda, mida pole vaadata osanud. Imelik on küsida asju, mida niikuinii arvad end teadvat. Imelik on teinekord pärida ka seda, millest sa midagi ei tea.

Istume koos Hiiumaal, Kassaris mu vanema tütre voodi ääre peal, kus ema meiega koos suve veedab. See on emale esimene suvi üksi, ilma isata (Ellen Niit on Jaan Krossi lesk – toim). Ta on harjunud olema otsustaja paljudes küsimustes, korraldav ja toetav jõud loova klassiku kõrval.

Nüüd on paljud asjad teisiti. Ema ütleb sageli, et on uimane ja väsinud ja et tal pole tasakaalu, nii et tundub, et erku vastuseid kätte saada on raske.

Aga terav ja selge pilk tema silmis on täiesti alles ja mõtteselgus niisamuti.
Kui arst küsis emalt enne silmaoperatsiooni, kas tal allergiaid on, siis sai ta vastuseks: ainult rumaluse suhtes!


Kas sinu suhe vanadusega on aastate jooksul muutunud?


Vanasti ma ei saanud aru, mida tähendab, et vaim on valmis, aga liha on nõder. Aga praegu saan ma sellest väga hästi aru. See on, kui pluusinööpe selja tagant ei saa kinni pandud, aga pluusi üle mõelda täitsa läheb korda.


Mu füüsiline külg on vananenud. Vaimselt ei tunne vahet, välja arvatud see, et mõni luuletuse rida ei tule meelde. Mälu on alla käinud.


Öösiti tegelen sageli mälutreeningu mõttes oma luuletuste meenutamisega. Teinekord ei tule ka mõni lihtne sõna mitu päeva meede, see ajab lausa vihale. Lapsena oli mul väga hea mälu.
Koolitüdrukuna jäid tekstid niisama läbilugemisest pähe ja siis katsusin lugu klassi ees oma sõnadega ümber jutustada, et tobedat tuupimise muljet ei jääks.


Üliõpilasena püüdsin oma mälu arendada, õppides pähe keerulisi asju, mis ei tahtnud meelde jääda.


Kas õppisid luuletusi ka pähe?


Ei, need jäid ise mulle pähe. Aga mul on tundemälu. Mingi emotsiooniga seotu jääb paremini meelde.


Isegi, see on nii naljakas, et mõni fakt meenub koos seda ümbritseva keskkonnaga. Näiteks kui sa korterist, kus oled elanud, tuletad mõne seiga meelde, siis meenub ka seda seika ümbritsenud tapeet.


Milline on su lõhnamälu ja lõhnade tähendus sinu jaoks?


Jah, see on ka üpris tähtis. Lõhnadega seoses tulevad igasugused asjad meelde.


Kas sa nuusutad ka asju?


Ei nuusuta, seda teed sina ja su isa.


Kas sa unenägusid mäletad?


Mäletan küll, kuid ei oska neid siduda igapäevase eluga. See on üks omaette maailm. Sa siin küsisid, kas ma papaga pärast surma räägin, aga ta ei räägi. Ei ole siiamaani rääkinud. Aga suhtleme õige tihedasti.


Öösel ta ilmub igatahes ja… see toimub unes, aga isegi ilmsi ma täitsa tunnen, et ta on toas.
Alguses oli ikka täitsa imelik kohe, et kus ta siis nüüd jääb. Haiglas olles ütlesin arstile, et mul on suhkruhaigus. Siis tuli meelde, et ei olegi ju minul, et hoopis papal oli ja et enam ei peagi sellega arvestama.


Aktiivset suhtlemist papaga ei ole olnud. Kord kui Salme Reek veel elas, leppisime temaga kokku, et kui vähegi võimalik, siis annab ta teispoolsusest mulle märku. Aga ta pole andnud.


See pole mingi näitaja. Tead seda anekdooti, mida kuulsin kord raadiost Peeter Volkonski vahendusel? Kaksikud arutavad omavahel emaihus: ei tea, kas seal teisel pool ka mingit elu on, küsib üks. Vaevalt, vastab teine. Igatahes tagasi pole sealt keegi tulnud. Küllap võib teispoolsuse olemasoluga umbes niisamuti olla.


Teispoolsusega seoses mõtlen ma alati, et mida teab tõuk nukkumisest või liblikaks saamisest.
Ega ta tea vist, et temast kord liblikas saab? Ja ega liblikaski tea, et on kunagi tõuk olnud?
Vaevalt meie ses küsimuses tõugust teadjamad oleme… Asjad võivad olla olemas hoopis teistmoodi, kui meie oskaksime neid näha. Meie oskamatus ei välista nende olemasolu.


Kas sa ise ei tunne, et mõtlemine on kuidagi teistsugune kui nooremast peast?


Ei tunne.

 
Aga kas mäletad, kuidas sa suhtusid vanadusse ütleme viiskümmend aastat tagasi?Mina näiteks olen mõelnud, et kirjutaks üles asju, mida ei teeks või teeks vanas eas teisiti. Aga pole nii kaugele jõudnud. Need kirjutamist väärivad asjad aina muutuvad, teisenevad…


Ega sa ei jõuagi.


Nojah. Vanemad inimesed tundusid kuidagi kohatud ja ebaloomulikud. Mäletan, mu sõbrannal Oivi Varel oli kolm aastat vanem õde ja kui see Oivi seelikut selga laenas, et tantsupeole minna, siis arutasime omavahel, et niisugune vana inimene, mis selline tantsupeol teeb?! Ta oli kakskümmend kolm siis…


Aga ma sain vanade inimestega hästi läbi.
Milline sulle paistab vanainimese positsioon praeguses Eesti ühiskonnas?
Viimasel ajal on see paranenud, aga vahepeal oli küll nii, et viiekümnene oli juba rauk asjameeste meelest.


Mäletan, kui oli Paul Rummo kuuekümnes sünnipäev, kuhu me olime ka kutsutud. Siis ma mõtlesin, et nii vana mees, mis suurt sünnipäeva see enam peab…
Olin siis ise neljakümnene juba.


Ja-jaa, mingi küsitluse käigus ilmnes, et tänapäeva noor inimene ei taha elada vanemaks kui kõige rohkem kuuekümne viieseks.


Tohoo tonti!


Kas vanaduse juures midagi head, positiivset ka on?


Kahtlemata. Vana on palju kergem olla kui noor.
Olen kuulnud sageli inimesi arutlevat, et kui ma oleksin jälle noor, siis ma teeksin nii või na. Mina küll ei viitsiks uuesti noor olla.


Aga mõnda asja mõtled, et võinuks teisiti teha või on tegemata jäänud?


No seda on nii palju, et ei jõua mõeldagi.


Oled sa mõelnud, et kui lapsena vaatad vanu inimesi, siis tundub, et nad on olnud igavesti vanad? Et ongi maamunal vanade inimeste tõug, kel on igivana vanaolemise kogemus. Aga tegelikult on ju igaüks igas eas esimest korda elus.


See on iseenesest üks huvitav asi. Minu täditütar Salme Raatma oli ju kümme aastat minust vanem ja mina hakkasin teda mäletama, kui ta oli üliõpilane, aga pärast ma olen mõelnud, et kui minu ema oli selline noor naine, siis olid need tema õed ehk minu tädid ju plikuskad ja need vahekorrad olid hoopis teistsugused.


Aga millisena sa oma ema Helenet mäletad? Mina mäletan teda leebena ja hõbejuukselisena, kes õpetas mind järjekindlalt õhtupalvet lugema. Siis ma soovisin õhtuti voodis igasuguseid asju: armas Jumal, kes sa oled taevas, palun tee nii, et… Aamen. Ta oli suhteliselt vana, kui ta su sai?  


Mis ta oli siis… kolmkümmend kuus… Mu õde suri ära väikse titena, kaheksa aastat enne mu sündi, siis vahepeal oli emal paar raseduse katkemist veel… Mu ema oli heatahtlik, aga käre, kannatamatu, ent positiivselt.


Tädi Benita rääkis kunagi, et su emal tekkis mitmel korral nii tugev rasedustoksikoos, et rasedus tuli katkestada. Jah, oleks ju Benitalt võinud rohkem pärida nende asjade kohta… Ja teistelt vanatädidelt samuti. Kas ta oli õiendaja ka?


Väljaspool kodu vast mitte. Võib-olla oma õdedega kamandas. Tema oli linnainimene, õmblejaproua, kes käis kodus, talus vaid nädalalavahetusel värskeid marju toomas ja oma last ehk mind sinna hoida andmas.


Nii et seal, Rebasel, olid sa palju?


Jah, ma olin kõik suved seal ja ema tegi linnas tööd.


Ja sind vaatasid tema õed?


Nojaa, Aliide peamiselt. Mis seal vaadata, ma olin vaba pidamisviisi peal.


Oli seal teisi lapsi veel?


Ei olnud. Aksel, mu tädipoeg, oli oma vanade vanemate ainuke lapsuke ja ema oli kodus tema päralt, teda polnud põhjust maale tuua.


Millised on su esimesed mälestused, mäletatavasti väga varasest lapsepõlvest?


Jaa, kummaliselt varasest. See on, muide, tuvastatav, sest mälestused toimusid korteris, kus me hiljem enam ei elanud, Tina tänav 17 hoovimajas.


On see maja alles?


Ei ole. Mälestus oli järgmine. Ma istusin all põrandal, mulle oli istumise alla pandud suur rätik, mille värvi ja mustrit ma täpselt mäletan.


Diivan oli seina ääres ja mina olin diivani ees seal palaka peal. Päike paistis tuppa vaiba peale ja ma ei osanud käia.


Ema oli teises toas ja õmbles õmblusmasinal. Mina mõtlesin, et oskaks käia, läheks tema juurde. Võiks ka karjuma hakata, aga et päike nii ilusti paistab, siis ei hakka ka. Ja siis ajasin sõrmega diivaniriide mustrit.


Nii et sa ei osanud veel käia ega seista, aga mäletad, et olid täiemõistuseline isik?
Jah, täie mõistuse juures.


Siis ma mäletan, kuidas ma käima hakkasin. See toimus Rebasel, mu emakodus. Mu ristiema, kes oli ka juhuslikult seal, vaatas seda tsirkust pealt.


Mu ema sirutas käed teise toa ukse vahelt ja hüüdis: no tule-tule-tule-tule! Siis äkki ma panin ajama ja jooksin tema juurde, nii viis sammu vast. Ja ema ütles: oi, laps läks käima!


See juhtus suvel seitsekümmend üheksa aastat tagasi.


Tuleb nii välja jah...
Veel mäletan ma, kuidas Zeppelin lendas. Me läksime emaga keldrist kartuleid tooma. Emal oli laastust halli värvi kartulikorv kaasas. Läksime mööda kivitrepikoda ühe trepi võrra allapoole.
Siis ilmus suure kõrge koridoriakna taha Zeppelin ja me vaatasime seda tükk aega. Samal ajal oli ema ostnud uued hambaharjad ja pannud need desinfitseeruma keevasse vette. Kui me kööki tagasi jõudime, olid harjased kõik lahti keenud.


Kuivõrd inimesed aastatega muutuvad?


See sõltub ka sellest, mis inimesega on elus juhtunud. Kui elu teda kõvasti näpistab, eks ta siis muutub ka vast.


Kas kõik lapsed on sümpaatsed?


Ei ole. Ja kõik täiskasvanud ka ei ole.


Kas sa lapsena ka mõtlesid, et võiksid kirjanikuks hakata?


Ei. Lapsena ma ei teadnudki, et üldse kirjutatakse raamatuid. Ema kavatses mind panna keskkooli osas tütarlaste kommertskooli ja mul on siiamaani rõõmus meel, et Nõukogude võim tuli ja kaotas selle pagana kooli ära, muidu oleksin ma pidanud õppima raamatupidamist ja muud sellist värki.


Ise tahtsin ma minna arhitektuuri õppima, aga kooliõpetajad laitsid selle maha. Et naisterahvas sõjajärgsetes oludes, liiga raske. Kirjandid tulid mul hästi välja, nii soovitatigi mul filoloogiat õppima minna.


Kas sul mingit elutarkust oleks ka lugejale edasi öelda? Kas pärast kaheksatkümmet aastat elatud elu tekib ka mingi tervikpilt?


Elu on hiigla lühike!


See põhimõte on mul olnud, et ei tule inimesi hukka mõista, vaid püüda kuidagi mõista ja aru saada, miks nad nii või naa on talitanud.


Üks murdekoht oli, kui olin umbes kaheksa-aastane. Isa jõi ja laaberdas ringi ja mina ütlesin emale, et lahuta tast ära, miks sa pead kannatama. Ema ütles, et ära räägi rumalust, see on mu lapse isa ja kui mina jätan ta laokile, mis siis sest tuleb. Ma pean katsuma ära kannatada ja toetada teda, et ta inimeseks jääks.


Kui me papaga kokku saime, siis oli see ka üks raske otsus jätta oma pere. Aga siis ma tegin endale selgeks, et armastuse nimel võib seda teha.

Ellen Niit (Kross)


•    Tõlkija ja kirjanik
•    Sündinud 13. juulil 1928 Tallinnas
•    1938–1943 õppis Tapal ja 1943–1947 Tallinna 4. keskkoolis
•    1952 lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli keeleteaduskonnas eesti keele ja kirjanduse erialal ning jätkas samas eesti lastekirjanduse alal aspirantuuris
•    1956–1961 oli Tallinna Kirjanike Liidu luulekonsultant
•    1961–1963 ETV mittekoosseisuline toimetaja
•    Aastast 1963 vabakutseline kirjanik
•    Jaan Krossi lesk, nelja lapse ema: pojad Toomas Niit, Märten ja Eerik-Niiles Kross ning tütar Maarja Undusk.

Teoseid


•    Luulekogud: «Maa on täis leidmist» (1960), «Linnuvoolija» (1970), «Karud saavad aru» (1972), «Oma olemine, turteltulemine» (1979), «Krõlliraamat» (1979), «Tere, tere lambatall!» (1993), «Veel ja veel Krõlliga maal ja veel» (2002)
•    Valikluulekogud: «Midrimaa» (1974), «Suur suislepapuu» (1983), «Ühel viivul vikervalgel» (1999)
•    Värssraamatud: «Kuidas leiti nääripuu» (1954), «Rongisõit» (1957), «Karud saavad aru» (1967), «Lahtiste uste päev» (1970), «Suur maalritöö» (1971), «Kuidas Krõll tahtis põrandat pesta» (1993), «Krõlli värviraamat» (1994), «Krõll ja igasugused hääled» (1994), «Krõlli pannkoogitegu» (1999)
•    Proosa: «Pille-Riini lood» (1963), «Jutt jänesepojast, kes ei tahtnud magama jääda» (1967), «Triinu ja Taavi jutud» (1970), «Triinu ja Taavi uued ja vanad lood» (1977), «Jänesepojaõhtu koos isaga» (1982), «Onu Ööbiku ööpäev» (1998)

Juubeliüritused


•    Homme loetakse Hiiumaal Kassari kabelis Ellen Niidu ja Jaan Krossi luuletusi.
•    ETV näitab esmaspäeval algusega 15.05 Katrin Seppeli ja Indrek Kanguri 1998. aasta filmi «Kassari õhtud. Ellen Niit».
•    Paljudes Tallinna keskraamatukogu harukogudes (Kadriorus, Nõmmel, Pirital, Männikul, Pääskülas jne) eksponeeritakse juulis juubilari auks avatud raamatunäitusi.
•    Eesti lastekirjanduse keskuses (Tallinn, Pikk 73) on Ellen Niidu klassiõe, samuti juulis 80. sünnipäeva tähistava Vive Tolli juubelinäitus. Tolli illustreeritud on «Pille-Riini lood», samuti lasteluulekogu «Suur suislepapuu».

    Tagasi üles