Kevadised detailid kodukujunduses on romantilised, helged ja möödunud aegade pitseriga. Stiilipuhtuse asemel on uus lemmik modernne, nostalgiline eklektika.
Sama palju kui on erinevaid natuure, on ka tänapäevaseid kujunduskeeli. Minimalisti hingele mõjub dekooriküllus kui hapnikupuudus, romantikule seevastu jääb pisiasjadeta kodu kõledaks ja n-ö kodutundetuks.
Kõik uued ideed mahuvad koju ära vaid neil, kel kodu alles loomisjärgus. Paljudel meist on aga juba mõnus pesa sisse seatud, nii et peale värskendavate pisiasjade sinna enam suurt muud ei mahugi.
Ajalooliselt oli kevade tervitamine kodukujunduse elementide (kardinate, mööblikatete, lauanõude jms) väljavahetamisega täiesti tavapärane, tänapäeva kiires elutempos aga veedame tihti aastaid samasuguses keskkonnas, ilma et seda millegagi elustaks. Tüdimuseni tuttav keskkond muutub aga «nähtamatuks», nii et miks mitte tuua koju vaheldust väikeste asjadega, mida pakuvad uued sisustusideed.
Lihtsa loomuga romantika. Eripalgelistest kodukujundusteemadest on romantika üks põnevamaid. Tegu pole mingi kulla ja ilustustega ülevalatud «harakatrendiga». Uus romantiline suund on tundlik, intrigeeriv ja tegelikult üllatavalt lihtne. Olgugi taas huviorbiidis ka funktsionaalse väärtuseta detailid ja keerukamad vormid, luksuslikkus ja võrgutav pehmus-siidisus, lisab pisike lõpetamatus tervikule just vajaliku annuse kargust.
Värviteemadest kumab läbi mäng naudingutega, näiteks piimakohvi toonidest moodustatud peen gamma. Valgele pakuvad vaheldust vandlivalge ja alabaster, peened kujutised rohkel heledal foonil.
Tolmusest luksusest õhkub uudset rokokoolikkust, puudrised kahvaturoosad lisavad võrgutava nüansi nii heledatele nõudele kui ka tumedale mööblile. Pastelltoonide teemas on tajuda vihjeid 50ndate naiivsele ideaalkodule.
Retromeeleolud toovad tänapäeva klassikat ja vanade asjadega kaasas käivat stabiilsust. Ideid võib leida sajandi algusest, esimese vabariigi ajast või 60ndatest.
Vana saab uueks, kui seda esitada tänapäevase hooletusega. Stiilide segamine, mis meie vanaemade ajal tundus mõeldamatu, on lausa praegusaja sümboliks. Pole mingit põhjust koju muuseumi rajada, vanad ja uued asjad saavad omavahel üllatavalt hästi läbi.
Et asjad end kodus üksikuna ei tunneks, võiks ühest perioodist, stiilist või värvitoonist valida mitu eset. Oma sisetunnet tasub usaldada. Lisaks võiks lähtuda sellest, et kontrasti mõjul pääseb iga detaili isikupära enim esile, näiteks väljendusrikkale detailile on sõbralikuks naabriks neutraalsem foon. Ja liiga palju «tugeva karakteriga» elemente pole samuti mõistlik koju kuhjata.
Ükski selgepiiriline kujundusstiil ei suuda täpselt edasi anda ruumi elaniku isikupära. Ehk ongi see üks põhjustest, miks ranged stiilireeglid meid enam ei inspireeri.
Loomulik ja ainulaadne, elegantselt juhuslik ja kaugelt ebatäiuslik eklektika on kodukujunduse uus lemmik. Liiga täiuslikus interjööris tunnemegi end tihti kuidagi ebamugavalt, sest kes see ikka jaksab ja viitsib 24 tundi ööpäevas viksitud ja viigitud musterinimene olla.
Liiga valmis lämmatab fantaasia.
Just nagu Tallinn ei saa Ülemiste vanakese legendi järgi iialgi päris valmis, on igavesti arenev ka elus interjöör.
Olgugi kiusatus kõike remondituhinas viimseni ära viimistleda, tasuks sellest hoiduda. Veidi nühitud värv, narmendav äär, kerge korts või mis tahes elutegevuse või aja märk annab edasimõtlemiseks ruumi ja lisab hubasust.
Armsa ja loomuliku kontrasti võivad moodustada näiteks vanad põrandalauad ja uus mööbel, värske seinavärv ja koiaugulised uksed või pakettaknad ja kortsulised pleegitamata linasest kardinad. Või lauakate, kus lihtsavormilise modernse serviisi vahel on koha leidnud vanaema romantiline küünlajalg ja päevinäinud puitvaagnad. Peenus tuleb paremini esile tahumatul taustal. Vastandlike viimistlusastmete koosluses on loomulik tasakaal. Nagu me oma mõteteski ei korrasta ratsionaalselt ära neid kõiki, vaid jätame endale ruumi ka uitmõtete ja unistuste jaoks.
Igale kodule oma
Neli kaasaegset inspiratsioonisuunda, millele võiks rajada oma kordumatu «koduse segustiili». Iga suund sobib erineva mõtteviisi ja elustiiliga koduomanikule.
Botaanika & techno on loodusest inspireeritud kodustiil, mis toob sooja ja loomuliku hõngu suurlinnakodusse. Kesksel kohal on taimed, domineerivad rohelised toonid. Pinnastruktuurid on mitmekesised kuivad ja liivased, puidused või punutud, siledad, matid, reljeefsed. Meeldiva kontrasti loovad jahedad tehnoloogilised materjalid roostevaba teras, tina, kirgas ja matt klaas.
Romantika & vintage. 21. sajand näeb uut romantilise kodustiili tõusu. Möödunud aegade stiile segatakse kaasaegse kergusega, lõpptulemuses on alati pisut «vana» ja sisseelatud tundega. Retro ja dekoratiivne klassika mõjuvad kindla väärtusena ebastabiilses maailmas. Detaile on palju, mulje tihti buduaarlik ja naiselik. Lemmikelemendid lilled, linnud, liblikad, materjalidest õhkub mõnulemist. Õrnus ja tahumatus moodustavad kena tasakaalu.
Eksootika & huumor. Ülevoolavalt energiline, värvirõõmus ja lausa häbematult isikupärane sisustuslaad. Mõjutusi haaratakse kõikjalt maailmast, eelistades vabama fiilinguga suundi, süüdimatult segatakse ida ja läänt, uut ja vana. Lemmikinspiratsiooniallikad on 70ndad ja eksootilised paradiisisaared. Säärase kodu õhkkond on soe, avatud, seltskondlik suhtlemine on ju elu keskmeks, milleks hoida oma kodu vaid endale, kui sõpradega tunneme sellest hoopis enam rõõmu?
Lihtsus & rustikaalsus. Olgugi romantika uus lemmik, pole ka minimalism kuhugi kadunud, vaid vahekorrad on muutunud. Uus suund on loomulik minimalismi arendus, kus täiuslikult lihtsale vormikeelele lisab vürtsi mingi väike «defekt» või ootamatu detail. Pinnad on lihtsad, ehedad, vormid selged, elamise muudab põnevaks avarus. Tühi ruum ongi ruumi peamine kaunistus. Jahedat tehnilisust elavdavad looduslikud materjalid, sageli veidi viimistlemata kujul, näiteks kivimid, puit, laava. Jaapani askeetlik esteetika, valguse mängud ruumis.
Tekst Kristina Herodes