E, 26.09.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Tööotsijad pelgavad oma haigust avalikustada

Anneli Aasmäe
Tööotsijad pelgavad oma haigust avalikustada
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

Kuigi paljud kroonilised tõved inimese töövõimet ei pärsi, kaotavad paljud haiguse ohvriks langenud senise ameti. Ja töölt lahkumisega ka oma elu, resümeerib neuroloog Katrin Gross-Paju. Urmet Leele hoiti töökohta terve aasta Kommentaar: Proffi haigus ei sega

Sclerosis multiplexi

, krooniliste närvihaiguste ja kroonilise valu keskuse juhataja Gross-Paju tõdemus ei tähenda kohest surma, vaid koduseinte vahel istudes elust kõrvalejäämist. Seda iseäranis siis, kui haigus - olgu see vähk, suhkurtõbi, epilepsia või muu - ei takista töötamast tervetega võrdselt.

Rohkem kui pooled Eesti 70 000 suhkruhaigest on töötud ning diabeediliidu tegevjuhi Ulvi Tammeri sõnul ei kipu tööandjad diabeetikuid kuigi meelsasti värbama. Samas ei häiri nimetet tõbi töövõimet, kui inimene korralikult oma raviskeemi järgib.

«Tööandjad kardavad, et suhkruhaiged peavad väga sageli haiguslehel viibima,» tõdeb Tammer. «Sellepärast diabeetikud varjavad oma tervislikku seisundit ja üldjuhul oma ülemust sellest ei informeeri.»

Ratastool on määrav

Sclerosis multiplex (SM), progresseeruv pea- ja seljaajuhaigus, ei sega kergemate haigusvormide puhul kuigivõrd inimeste elu ning nende töövõime säilib pensionieani. Ometi on töötus Eesti SM-haigete seas, keda on umbes 1500, suur probleem, sest 71% neist ei tööta.

«Paljudel juhtudel saab inimesele peale vaadates aru, et tal on SM ning meie tööturg ei ole kuigi invaliidisõbralik,» nendib SM-haigete tööstaatust uurinud psühholoogiatudeng Mirjam Kongi. «Kui inimene läheb tööintervjuule ratastoolis või kepiga, on see töösaamisel suuresti määrav.»

33-aastasele Raplamaa naisele, kes ei soovi oma nime ajalehes avalikustada, pandi SM-diagnoos kuus aastat tagasi. Kuna 90% ajast tunneb ta end täiesti tervena, jätkab ta sekretärina samas asutuses, kus töötas ka enne haiguse diagnoosimist.

Vaid harva on tal pea raske, tasakaaluga probleeme, käsi ja jalg keelduvad korralikult töötamast, ent need nähud ei sega igapäevaseid kontoriaskeldusi. Oma haiguse on ta avalikustanud nii perekonnale, kolleegidele kui ülemusele.

«Seda tõbe pole lihtne peita,» põhjendab naine. «Kui mul mõnel päeval on rääkides keel pehme või tasakaaluhäired ajavad tuikuma, oleks võidud arvata, et olen purjus või narkomaan.»

Vajatakse terveid

Tema õnneks suhtus ülemus haiguse-uudisesse rahulikult. Aga naine tunnistab, et kui ta oleks juba tööle minnes oma tõvest teadlik olnud, poleks ta seda tõenäoliselt enne avalikustanud, kui leping alla kirjutatud.

«Oleksin kartnud, et äkki haiget inimest ei võeta tööle,» lisab ta ja toob välja ka oma ebaluse põhjuse - ta teab SMiga inimest, kellele vahetult enne tööintervjuud keelduvalt öeldi: «Kahjuks me vajame terveid inimesi.»

Ometi oli tegemist ametikohaga, millel töötamist SM poleks vähimalgi määral takistanud. Samuti ei pea tööotsija seadusele tuginedes tööandjat oma tervislikust seisundist informeerima, kui tervisekontroll pole pakutaval ametikohal kohustuslik.

Vaegnägijast kergejõustiklane Helena Kannus ei olegi tööintervjuudel oma puuet avalikustanud, sest on tajunud, et sellest rääkides teiseneb kohe ka suhtumine temasse. «Erivajadustega inimesi palgatakse väga vähe,» kostab Kannus. «Aga kui ma oma tööga hakkama saan, pole puue oluline. Paljud tööandjad arvavad, et puudega inimesel on ka mõistusega midagi lahti - olen ise kuulnud, kuidas öeldakse, et oh, mingi pime tuleb, ju ta on siis rumal ka. Aga puudega inimesel võib juuste all olla rohkem mõistust kui mõnel tervel.»

Praegu on Kannus väikese lapse tõttu kodune, ent plaanib tänavu siiski mingit tööd leida ja on veendunud, et suudab nõrgast nägemisest hoolimata pidada kõiki ameteid sama edukalt kui tervedki.

Diabeediliidu tegevjuht Ulvi Tammer soovitab suhkruhaigetel mõnd oma kolleegi tõvest siiski teavitada, et kriitilisel hetkel oleks informeeritud isik käeulatuses.

Seevastu neuroloog Katrin Gross-Paju pole julgenud SM-haigetele rääkimissoovitust anda, kuna ühiskond pole selleks veel piisavalt küps.

Tagasi üles