Herta Elviste eirab tavapärast primadonnahoiakut

Õudne-õudne! kostis üle lava pahur hääleke. Paus. Publik kiunus vaimustusest, lavalolijad talitsesid vapralt naeru. Fraasi ütlejaks oli Herta Elviste. Õudne-õudne! oli ainuke sõnapaar, mis talle operetis «Valge öö» öelda anti.

Kaasas käisid lavastaja juhised: ütle siis, kui olukord on õudne. Herta ütleski ja tegi seda südamest. «Sellega sain paar korda aplausi ka!» naerab Herta väikese kahinaga.

Tõsi, kirjeldatud korral, kui publik pöördesse läks, tõi ta oma õudne-õudne!-ohke südamlikult kuuldavale kohe pärast tenori aariat.


Mida tenor Herta menu peale ütles, seda ei tea enam keegi. «Oli, oli nii…» muheleb Herta mõnuga ja täiesti ebastaarilikult. Tema, Eesti teatri

grand old lady

, pole eales pisikesi rollisutse peljanud. Tal puudub primadonnakompleks ja -stiil. Võiks vabalt primadonna olla, aga pole end kunagi nii ülal pidanud.

Veidi krõbiseva häälega Herta Elviste, kes on oma üüratu teatrielu jooksul mänginud nii kerjust kui peldikupidajat, pole eales evinud primadonnamõõtu. Tema rollide nimistusse (üksi Vanemuises üle 120) ei mahu esimesi armastajaid ega kurje kuningannasid.

Krutskiga Hertat ei kujutakski ette ülimalbetes või -võimukates rollides. Ta pole Aino Talvi ega Ita Everi kategoorias tegija, pigem hoopis selline legendnaine kui Katrin Välbe või Lisl Lindau.

Ning tõesti - esimese raksuga meenub Herta puhul hoopis trääsa-kurblik juustunaise kuju filmist «Viini postmark». Selline iseloomukas. (Herta: «Juustunaist? See kõlab hästi! Naersin alati, et niikui suvi tuli, lasti telekas jälle seda… juustunaist.»)

Või Juuraku Hulda osa, mis Herta plahvatuslikult tuntuks tegi - maarahvas, muide, kutsus teda veel aastakümneid just Juuraku Huldaks, nagu poleks uusi rolle peale tulnudki.

Primadonnatsemisega ei passiks kokku ka Herta elustiil. Ta ei suitseta, ei võta napsu ning, oh imet, on 54 aastat Lembit Eelmäega koos olnud. Suure näitlejanna kohta uskumatu. (Herta: «Mul ei olnud aega meestega jahmerdada!»)

Ehkki primadonnarollid ja -hoiakud pole Hertale külge jäänud, on siiski midagi, mis teda esinäitlejannade käitumistavadele lähendab. Herta pole nimelt mingi meisterkokk: «Südametäiega teen - kui just peab tegema. Minu meelest on söögitegemine ajaraisk.»

Seevastu jumaldab keetmist kaasa Lembit. Rollid ongi jagatud: Lembitule ei meeldi jälle koristada, Hertale küll. «Tolmu pole ta vist elus võtnud, ütleb, et pole midagi võtta, kõik on puhas,» muigab Herta. «Aga süüa teeks ta hommikust õhtuni, kui aega oleks.»

Vanasti, kui külalisi käis, siis kattis pika pidulaua Lembit. Aga kui lauasistujad maapoisist koka kartulit-sousti kiitsid, nähvas Herta vastu: «Soust on, jah, hea. Lembit paneb ühest, teisest ja kolmandast topsist - saapaviks veel puudub!»

Tühja sest kokkamisest, see-eest on Herta kõva heegeldaja ja tubli tantsija. Viimane pole muidugi ka ime, ta ju balletistuudio kasvandik. Valsid ja tangod ja rumbad jäid kõik talle kergelt külge ning tänagi ütleb Herta, et uued tantsud võiks ta korrapealt maha tantsida. Rumba õppis ära näiteks 40-aastasena.

«Mulle meeldis kohutavalt tantsida - ma tantsiks veelgi, kui saaks,» tähendab ta. «Imestasin, et minu lapsed ja lapselapsed igal õhtul ei tantsi…»

Pärnu teatris töötades kihutas ta kohe pärast etendust Rannakohvikusse ja tantsis seal päikesetõusuni.

«Mulle meeldib pööraselt tantsida ja, taevakene, meesterahval kaelast kinni hoida - pole ju ilusamat momenti!» õhkab ta. «See on ju ilus, see tantsu ajal armumine ja kõik… nojah, aga see läheb ruttu mööda.»

Herta naerab kõrinal. Muide, korvi ei andnud ta kunagi - kui mõni agar kavaler enam hästi püstigi ei seisnud, püüdis Herta poisi istuma panna ja lubas temaga teinekord tiirutada. Sestap on ta üsna pahur, et lapselastelgi ei näi tantsukirge olevat. «Pole nad tantsulembid ega kedagi,» puhib ta.

Samas pole Herta jälle kunagi olnud eriline seenel-marjul käija. «Hea meelega lähen, aga kardan nii hirmsasti, et kõnnin kogu aeg Lembitu järel…» Nagu kaasa eemale läheb, hakkab Herta kohe huikama: «Kus sa ole-eed?!»

Herta pelgab hirmsasti eksimist ja seda enam on Lembit alati imestanud, kuidas abikaas aru ei saa, kus on lõuna, kus põhi. «Ma tõesti ei saa mitte midagi aru!» tunnistab Herta. «Mul on nii hirm, et äkki jään üksinda metsa.»

Loomi kardab ta ka, ehkki on maalaps. Lehma lüpsta ei julgenud kunagi ning kasse kardab tänaseni.

«Minu meelest on kass nii salakaval, mul on tunne, et kui kass oleks majas, ei julgeks ma magada - ei tea milla’s ta kaela kargab,» kurdab Herta naerukalt. Ka koera keeldub ta majja võtmast.

Asi, mida Herta ei karda, on suhtlemine. Vanemuislased mäletavad omaaegseid välismaasõite, kus peaaegu umbkeelne Herta tuli alati poetrettidelt võiduka näoga ning kõige odavamate ja vingemate asjadega. Kogu trupp aina ahhetas ning tänaseni räägitakse imelugu udupeenest mustast mantlist, mille Herta endale Soomest odavalt kätte kauples.

Ta lihtsalt rääkis omanikud ära ja sai kõikjal allahindlust. «Purssisin tänavakeelt ja see vist meeldis - antigi odavamalt,» naerab Herta. «Aga keeled mulle tõesti kergelt külge ei jää.»

Võibolla aga mõjus ta välismaistele kaupmeestele sama nõrgestavalt kui teatriinimestele? Armsakene ja lapsemeelne näitleja tõmbab teisi magnetina enda poole. Kõik, kel on au tunda Hertat lähemalt, on õnnelikud inimesed, öeldakse teatrimajas.

Suur talent Herta, kes pole päevagi teatrikoolis pinki nühkinud, oleks teatrit õppijaile vinge õppematerjal: vaata ja õpi! Sest Herta kiirgab nii elus kui laval. Ise ta seda ei näe, teised küll.

Igihaljas Herta oli veel 37-aastase küpse naisenagi nii värske, et võis mängida Juhan Smuuli «Lea» nimiosalist, kümme aastat hiljem lõi aga operetis tantsu nii et saba sõlmes. «Olin viiekümnene, kui ikka öeldi «noor näitleja», mõtlesin: kurat, ma ei saagi vanaks!» pahurdab Herta.

Kui aga keegi võtnuks tänaseks pähe rumala mõtte vedada teatrilavale punane samettool, kinnitada seinale suur juubelinumber ning sundida Hertat juubilar olema, saanuks see inimene vastu näppe.

«Jooksen minema, kui sellist asja näen,» ähvardab lavadaam. «Nad väga tahtsid teha avalikku etendust, aga ma keeldun ka-te-goo-ri-li-selt! Mis austamine? See on ju jama! Ma olen igal õhtul publiku ees, hea, kui nad mind välja kannatavad!»

Tulge-mind-õnnitlema-stiil, mis teatrites suursünnipäevade puhul kombeks, Hertale ei passi. «Juubeleid pidagu mehed - nemad on edevamad. Eelmäe teeb ju iga viie aasta tagant juubelit,» naerab ta jälle kahinal.

Ilmselt meeldiks Hertale rohkem selline sünnipäevapidu, kui oli 1966. aasta 12. juunil. Vanemuises esietendus Mati Undi lavastatud «See maailm või teine». Hertal oli seal roll. Esietenduse- ja sünnipäevapidu kestis hommikuni, Herta vuhkis tantsida peo viimsete minutiteni. Tants oli tvist.

Tagasi üles