Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui Eesti läbi aegade parim tennisist Toomas Leius täna Kadriorus lemmikala 90. juubeli auks vana konkurendi Aleksandr Metreveli vastu väljakule läheb, pole tegemist pelgalt ˛estiga - Leius on endistviisi kenasti traksis ja vormis.
«Mängin tennist iga päev, tahan naasta veteranide maailma edetabeli tippu,» põrutab 61-aastane Leius. Ta on äsja lõpetanud blondi kaunitari utsitamise, rassinud platsil kaks tundi kui noor jumal, ent laubal ei pärlenda higipiiskagi.
Korra on Leius oma vanuseklassis juba edetabeli esikümnesse trüginud - kuus aastat tagasi Saksamaal elades. Äsja naasis taas Saksamaalt, kus võistles sealse klubi eest terve maikuu. Aja jooksul on ta meeskonna kõige madalamalt astmelt kõrgliigasse aidanud.
Nüüd on eesmärgid veelgi kirkamad. «Peaks vaid jalg vastu,» triigib Eesti seni edukaim tennisist vigastatud reit. Endistele kuulsustele toimub Euroopas igal nädalal vähemasti kolm turniiri, et võita preemiaraha ja koguda punkte, tuleb uuesti profiks saada.
Teisi tõkkeid peale trauma Leius ei näe. Juba mõnda aega on ta «vaba mees», treenerileping Kadrioru tennisekeskusega lõppes mullu sügisel. Teede lahkumineku põhjustest eelistavad osapooled ja samas ka keskuse kaasomanikud vaikida. «Pole just sobivaim teema Eesti tennise 90. juubeli eelõhtul,» poetab Leius suunurgast.
Tunnistab, et kerget valukripeldust tunneb hoopis meenutades 2001. aasta lõppu, mil ta naiskonna Federation Cupi kapteni ametist tagaselja taandati. Leius kuulis muudatusest juhuslikult alles kolm kuud hiljem.
Edasises üritab näha plusspoolt. «Kuni tööl käisin, ei saanud turniiridel mängida,» ütleb Leius. «Nüüd võin ise otsustada, kuhu ja kui kauaks lähen. Mulle meeldib ringi rännata ning võistelda, pikk kodus istumine mõjub tuimestavalt.»
Nurgas seisvad kohvrid said tänasele Eesti tennise elavale legendile omaseks juba poisieas. 16-aastaselt tõusis ta NSV Liidu täiskasvanute esikümnesse ja võitis Wimbledoni noorteturniiri. 15 koondises veedetud hooaja jooksul alistas ridamisi maailma tipptennisiste ning võitis kümneid rahvusvahelisi turniire. NSV Liidu meistrivõistlustelt sai saagiks 30 medalit.
Kaasaegsed meenutavad, kuidas Leius kuueselt koduõuel puulabidaga harjutas ning toas tundide viisi palli vastu ahju tagus. Hiljem, väljakule pääsedes, hiilgas meeletu täpsusega - pani taskurätiku servikasti nurka ning tabas järjest.
«Serv polnud mul kuigi tugev, pidin puuduse kuidagi heastama,» võtab Leius imelised tabamused omaks. Jutte varajasest tennisistikarjääri algusest peab aga liialduseks.
10-aastaselt Evald Kree juures treeninguid alustades oli ta ometi sedavõrd küps, et koos eakaaslastega harjutamine kaotas mõtte. Lisaks säravale andele paistis silma tohutu töökusega.
«Treenimisvõimalused olid Tallinnas kesised, mängisime vaid ühel väljakul,» meenutab Leius. «Päeval anti minu käsutusse tund, kui teised õhtul kell 11 lõpetasid, naasin platsile.»
Tennise kõrval mängis Leius lauatennist, korv-, võrk- ja jalgpalli ning tegeles kergejõustikuga. Ladus võimsa üldfüüsilise põhja. Võitnud 13-aastaselt endast kolm aastat vanemate NSV Liidu meistrivõistlustelt hõbemedali, lükkas kolm hooaega hiljem üle parda kogu koondislaste vana kaardiväe. «Neil polnud just meeldiv noorukilt pähe saada, üksteise järel pakkisid kõik kohvrid,» tõdeb Leius.
Uue supertähe kannul sammunud noorte plejaadile paotus esimest korda ka raudne eesriie. «Läksime piiri taha nagu mehed metsast, konkurentide jaoks polnud meid olemas,» meenutab Leius. «Välismaa tippude mängu polnud toona võimalik isegi telerist näha, ometi hakkasime kohe ilma tegema. Päästsid NSV Liidus peetud tugevad rahvusvahelised turniirid.»
Leiuse üheks säravamaks saavutuseks jäi Prantsusmaa lahtiste tennisemeistrivõistluste veerandfinaali jõudmine 1965. aastal, «poliitilistel põhjustel» ta seal mängida siiski ei saanud.
«Lõuna-aafriklastega ei tohtinud me võimeid mõõta,» selgitab Leius. «Võitsin 1/8 finaalis kaks setti ja hakkasin matshi venitama, et näha, kellega järgmisena kokku lähen. Kõik mõistsid, mis toimub - kuulusin maailma 20 parema hulka, vastane kõikus 50 piirimail. Paraku ei pidanud tal närvid vastu, sain ootamatu võidu.»
Kuna edasi pääses ka lõuna-aafriklane, pidi Leius, maksku mis maksab, arstilt vabastustõendi saama. Mängupäeva hommikuks oligi jalalaba nii hullus seisus, et tohter lõi imestusest käsi kokku.
Elu võimaluse luhtumine ei pannud Leiust juukseid katkuma, poliittöötajate kohmakaid manöövreid võttis ta edaspidigi paratamatusena. Turniiril Inglismaal alistas eestlane uusmeremaalase, ajalehed tembeldasid võidetu eksikombel LAVi meheks.
«Järgmisel hommikul kell kuus seisis delegatsiooni juht hotellitoa ukse taga, esimese lennukiga Moskvasse sõit näis olevat kindel,» naerab Leius tagantjärele. «Õnneks selgus, et ajalehed eksisid.»
Ka 1965. aasta Wimbledoni turniiri avaringi eel ootas kogu koondis hinge kinni pidades suure kodumaa otsust: kas Leius tohib avaringis kokku minna maailma kõige rassistlikuma riigi esindajaga? «Lõpuks saabus Moskvast telegramm: vanaema on tervenenud! Võisin väljakule minna, ilmaimet tõttas jäädvustama kogu fotograafide armee.»
Tennisemaailma tippu jõudes võinuks Leius NSV Liidu tolmu jalgadelt raputada ning profileeri siirduda. Lähedaste tagakiusamist peljates loobus ta pakkumisest ega tea siiani, kas rõõmustada või kahetseda.
«Elu on nagu tennisemäng, kus pidevalt tuleb langetada otsuseid,» ütleb endine staar filosoofiliselt. «Mõned neist on õiged, teised valed. Hilisemaid sündmusi arvestades pidanuks ehk minema...»
Noid hilisemaid, kogu senise maailma pea peale paisanud sündmusi ei taha Leius meenutada, niigi on minevik varjuna saatnud. Kinnipidamiskohast vabanenud, mõistis kunagine rahvuskangelane: ametlikult tal Eestis enam treenerina töötada ei lubata. «Samas tuli mujalt palju pakkumisi,» tõdeb Leius.
Ta pidas juhendaja ametit Usbekistanis, Gruusias ja Saksamaal, teenis Gruusia NSV teenelise treeneri tiitli. Eestisse naasis 1997. aastal. «Lapsed olid jõudnud ikka, kus pere pidi rohkem kokku hoidma. Ja eks võõrsil oli juba oldud kah,» põhjendab tennisekuulsus.
Päris laeni Leius sportlasteel ei jõudnudki. «NSV Liidu koondis osales aastas parimal juhul 10-12 Euroopa turniiril, ülejäänud tennisistid tiirlesid tihedas kadalipus. Võimete realiseerimiseks pidanuksime samamoodi tegutseda.»
Ometi kinkis lemmikala palju kauneid hetki, vaba mehena uuele ringile minnes loodab Leius neid uuesti kogeda. Üksnes pooljuhuslikult pillatud lausekatke reedab, et päris õnne tipul Eesti tennise grand old man siiski pole.
«Kui saaksin treenida mõnd andekat noort või väiksemat suutlikku gruppi, võiksin isiklikest eesmärkidest ka loobuda,» ütleb Leius.
Tennisist Toomas Leius
Sündinud 28. augustil 1941 Tallinnas.
Tennisetreeninguid alustas 1951. aastal Evald Kree juhendamisel.
Võitis 1959 Wimbledoni noorteturniiri, sai 1970 ja 1971 üksikmängus EMi pronksi ja 1970 paarismängus hõbeda. Tuli 1970 üliõpilaste maailmameistriks segapaarismängus.
NSV Liidu meistrivõistlustelt pälvis aastatel 1963-1968 kümnel korral kulla, kokku sai 30 medalit. Võitis 1959 -1970 maailma ja Euroopa tipptennisiste, kümneid rahvusvahelisi turniire.
23-kordne Eesti meister, Eesti parim sportlane aastatel 1961, 1963 ja 1965. Võistelnud edukalt rahvusvahelistel veteranide turniiridel.