Kellel pole kahju ainuüksi krundi eest paar-kolm miljonit maksta, sel tasub Merirahu külla maad kuulama minna. Poolsada krunti Eesti eksklusiivsemas elurajoonis ootavad endale omanikku.
Merirahu, kallis merirahu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Leonid Kossinovi villa sinise mere kaldal on valge nagu luik. See on esimene luik 88-pealisest parvest, mis peagi Kopli lahe edelakaldale laskub. Just niipalju villasid saab olema Merirahu-nimelises eksklusiivses külas.
Naftapütid olgu rõõmsad
Õhtuti teed juues võib Lukoili kohalik boss lasta pilgul üle Kopli lahe lennata. Seal, lahe vastaskaldal, kõrguvad hiiglaslikud luitunud naftapütid, lühikesed, aga see-eest hästi jämedad. Nendes on peidus raha, palju raha, tõsi vedelal kujul.
Omal ajal tahtsid Merirahu asukad need pütid üle värvida. Et oleks lõbusam vaadata. Paraku jäi see mõte katki, nagu ka paljud teised ilusad ja lennukad mõtted. Kui Kossinov pilgu maa poole pöörab, näeb ta hõredate kaskede vahel veel kahte villat kerkimas.
Esimene neist kuulub Leonid Morozovile, teine noorele investeerimispankurile Priit Koidule. Pääskülas sirgunud Koit on üldse esimene eestlane, kes Merirahu nime kandvas eksklusiivses elamurajoonis oma betoonist ja klaasist villasse kolib. Ja seda juba paari nädala pärast. Esimene jaanituligi on avara terrassi ees juba peetud.
Mida kõike 2000. aasta detsembris ei lubatud. Eesti parimat vaadet, puhtaimat vett, suurimat rahu. Kohe-kohe pidi vabaõhumuuseumi kõrvale hakkama kerkima Eesti kõige kallim elurajoon, meie oma Beverly Hills, kus kohalik eliit võib kaunis mereäärses paigas hoolikalt valvatud traataia taga nautida eksklusiivset rahu. Nimigi oli valitud vastav - Merirahu.
Merirahus pidi kõik olema oma ja privaatne, nii sadam, kus hakkavad loksuma kaatrid ja jahid, nii lasteaed kui noorte huvikeskus, jõu- ja tennisesaaliga spordikompleks kui oma internetikaubamaja. Ja muidugi täiesti oma liivarand. Oli aasta 2000.
Merirahu tollaste omanike jaoks oli meri põlvini. Aivar Aigro tunnistas Postimehele, et kuigi müügis oleva 87 krundi ruutmeetrihind kõigub 2400 ja 2900 krooni vahel, on võimalike ostjate seas juba praegu huvi kõrge. Seetõttu ei kartnud Aigro, et soolane hind küla tühjaks jätab.
Puki teel küsiti tollal ruutmeetri eest vaid tuhat krooni. Rikaste elurajooni sümboliks muutunud Tiskres kõigest 350-450 krooni. Ambitsioonika Merirahu kõrval paistis Tiskre lausa vaestemajana.
Küla päästmine
Täna ei taha uued omanikud kõigest sellest enam kuuldagi. Aeg on edasi läinud ja elu roosadel unistustel karmilt tiibu kärpinud. «Algselt plaanisime müüki alustada kevadel, kuid huvi rajooni vastu on niivõrd suur, et otsustasime alustada juba talvel,» rääkis Aigro Postimehele detsembris 2000.
Täna muigab ta tollase jutu peale ja ohkab elutargalt: «Turg paneb asjad paika.» Ta kordab seda nagu mantrat, ei tea mitu korda ja igale ajakirjanikule, kes temalt lennuka projekti kokkuvajumise põhjust küsib.
Alaver soovib endiste omanike poolt uutele jätkuvat ja jäävat edu: «Tumedad pilved on viimaks hajunud ja Merirahu kohal hakkab särama päike nii nagu tänagi.» Kui esialgu tahtsid endised omanikud selle eest saada 120 miljonit, siis viimaks leppisid poole väiksema summaga.
Uued omanikud püüavad lennukaid sõnu vältida. Nende jaoks on see oma küla päästmise üritus. Just selle nimel panid kuus omal ajal krundi soetanud meest - Leonid Kossinov, Sergei Bobkin, Leonid Morozov, Mehis Pilv, Priit Koit ja Taavi Reigam rahad kokku, laenasid pangast puudu jäävad 40 miljonit ja asuvad nüüd endale häid naabreid otsima.
«Müümata on veel 53 elamukrunti,» teab investeerimispankur Priit Koit. Kunagine korvpalliäss Taavi Reigam noogutab. Omal ajal hüppas ta ketsidega üle seitsme meetri, temast oleks võinud saada suurepärane kümnevõistleja.
Nüüd on pruuniks põlenud näoga Reigam ärimees ja tulevase koduküla «päästekomitee» liige. Teistpidi vaadates tähendab see, et ligi nelikümmend peret on oma valiku juba teinud. Kes nad on, tunnen huvi.
Poliitikuid ja riigiametnikke esialgu meie oma Beverly Hillsi tulevaste elanike seas veel pole. Sama moodi nagu kultuuritegelasi ja advokaate. On üksnes lugupeetud ärimehed.
Noor pankur Koit loodab, et kolme aasta pärast on kõik 88 krunti maha müüdud. Igaüks neist keskeltläbi 1500 ruutmeetrit suur, iga ruutmeeter sellest 1000-1900 krooni väärt. Kuigi nüüdseks on õhk projektist välja lastud, jääb Merirahu-taoline küla enamiku eestimaalaste jaoks ka praegu vaid helesiniseks unistuseks.
Kui ainuüksi krundi eest tuleb paar-kolm miljonit välja käia, ei saa majagi suurt odavam olla.
36 hektari suuruses, esialgu vaid hõreda kasemetsaga kaetud aias jalutades meenub mulle sotsioloogide jutt, et Eesti liigub väga kiiresti kastistumise suunas. Ühes kastis on 400 000 pensionäri, teises 200 000 töölist, kolmandas 70 000 omanikku ja tippjuhti.
Liikumine toimub reeglina vaid kasti sees, hoiatavad sotsioloogid. Igas kastis elatakse oma elu, kiidetakse üksteist takka, nähakse maailma omamoodi. Merirahu on üks sellistest kastidest. Üks Eestimaa õdusatest heaoluoaasidest.
Valus mälestus
Merirahu omanikud, olgu endised või praegused, ei taha siinsamas toimunud pankranniku jõhkrast lõhkumisest rääkida. Ometi jääb see musta leheküljena Eesti varakapitalismi ajalukku püsima.
«See on lausa ennekuulmatu, et pooleteise kilomeetri ulatuses pankranniku lõhkumist peetakse täiesti loomulikuks ja süüdlasi nagu polekski,» tunnistas geoloog Kalle Suuroja paari aasta eest: «Jällegi tuleb tunnistada, et äri ja raha võim olid üle keskkonnaharulduse säilitamisest.»
Endiste omanike esindajana on pankrotihaldur Andres Hermet veendunud, et kallast oli hädasti tarvis kindlustada ja kogu kära oli kadedate konkurentide poolt üles keerutatud. Olnud ju paberid kõik korras. Pealegi hammustavat sügistormid igal aastal kaldast 30-50-sentimeetrise tüki küljest.
Tõepoolest, mis tehtud, see tehtud. Aega tagasi ei keera. Pealegi asub vägistatud kallas väljaspool Merirahu valdusi. Laugjat kallast katab plastmassist korsett, sellele on omakorda murumättad kasvama pandud.
Iga linnakodanik võib suvalisel hetkel seal tervisejooksu teha. Või Tarassovi ja Koidu tegemisi kaameratega varustatud aia taga jälgida.