Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Stiilsuse puhul pole määravaks riietus. See tuleb inimese seest, loomusest. Ja kujuneb ajaga,» mõtiskleb Nikkolo, kes enese riietele suurt tähelepanu ei pööra.Igaüks teab ise, mida ta selga paneb, arvab Eesti moekunstnike esinimi Ivo Nikkolo.
Viis aastat tagasi ütles Eesti üks nimekamaid moekunstnikke Ivo Nikkolo (44) intervjuus Postimehele, et peab lugu Itaalia disainerist Giorgio Armanist. Nikkolo hindab Armani lihtsat ja lakoonilist rõivamoodi ja seda, et mees suudab aastakümneid stabiilselt hea olla.
Eeskuju on nakkav. Ivo Nikkolo on üks neist, kes suutnud siinmail ja ka väljaspool Eestit, Soomes, Rootsis rängemate tõusude ja mõõnadeta oma nimemärgiga rõivaid müüa, jäädes truuks suhteliselt lihtsale, ent ometi moodsale joonele. Aastatepikkune kogemus ütleb, et see on kindlaim viis moemaailmas õnnestuda. Ka osavmäng põnevate kangaste ja mugava tegumoe ühtesulatamisel on Nikkolo tugevamaid külgi. Suurimaks tunnustuseks moekunstnikule peab Nikkolo seda, et tema rõivaid ihatakse ja ostetakse. Sügisest on tema nimemärk esindatud ka Taanis ja Norras.
Kohtumisele ilmub ta lihtsas linases särgis ja pükstes. Endiselt muhe ja itsitamisele kalduv, vaid juustesse on siginenud rohkem halli.
Teil ei ole lipsu ees. Kannate seda vist üldse haruharva? Miks?
Ma pean sellist ametit, et võin käia igal pool lipsuta, kui tahan. Disainerile antakse see igas seltskonnas andeks.
Ehk on lipsuta ka mugavam?
Noh, ma olen ka lipse kandnud... Aga viimastel aastatel tõesti mitte.
Moes valitseb praegu suund mugavusele. Peoõhtulgi sobib mehele hooletu elegants ą la ülikond küll, aga särginööp avatud.
Jah, casuali pealetung on juba tükk aega valitsev tendents.
Aga inimesed on justiitsministri Ken-Marti Vaheri peale pahased, et too lipsu ei kanna. On see teie meelest üldse probleem ?
Suvel pole see kindlasti mingi probleem. Teoreetiliselt selline amet teatud olukordades muidugi nõuab lipsu. Kui aga krae hoiab ilusat vormi, miks mitte lipsuta olla.
Mida te neile kritiseerijaile ütleksite olete ise üsna tolerantne, vähemasti riietumise suhtes?
Muidugi olen tolerantne. Ja tavatsen ka öelda, et igaüks teab ise, mida ta selga paneb. Kui tal on nii mugav ja ta selle välja kannab, palun! Kui mõni pole kunagi lipsu kandnud ja ta peab selle kaela panema, on ta n-ö lipsukrambis, ei oska istuda ega astuda.
Nii et mugavus on riietuse juures kõige tähtsam?
Jah. Ideaalis peaks rõivas olema nii mugav, et inimene ei pane tähelegi, et tal midagi seljas on. Ebamugavat, näiteks kusagilt pitsitavat rõivast kandes ei saa muule keskenduda ning see peegeldub ka käitumises. Ja muidugi on tähtis stiilsus riided peavad sobima kandja loomusega.
Kas teile ei tundu, et Eestis tähtsustatakse rõivastumist üle? Mujal näib suhtumine olevat loomingulisem ja vabam.
Mujal maailmas on tõepoolest riietumiskultuur vabam ja isikupärasem. Ent seal on erinevalt meist olnud areng ka kõiges muus loomulik ja (rõivastumis)traditsioonid aastasadade pikkused. Riietumine lihtsalt paistab kõige rohkem välja.
On meis ehk liigset sallimatust või konservatiivsust?
Ei usu... Kõik loksub iseenesest paika. Inimeste võimalused on ju siin piiratumad. Ehk hakkavad mõned võimaluste kasvades enesele kramplikult paremaid riideid otsima, aga see läheb üle. Asi sättub ise paika ja käiakse hoopis vabamalt, aga samas stiilsemalt riides.
Kas te meie riigimeestele olete moenõu andnud?
Olen, aga ma ei pea end mingiks moenõunikuks. Ma ei tegele indiviidiga. Meie poest ostavad rõivaid paljud kui juhtumisi seal olen, annan loomulikult nõu, mida tasuks selga proovida. Üldiselt olen ma ses vallas halb. Moemaja ajal tuli inimestele kangaid valida ja moed joonistada. Ma lausa kartsin seda tööd! See eeldaks rohkemat süvenemist ja konkreetse inimese tundmist.
Miks see teile ei sobi?
Mulle see töö lihtsalt ei istu. Ei saa hakkama.
Aga kuidas teile praegune peaminister tundub?
Üsna stiilne. Loomulik, et selles ametis garderoob ka uueneb. Kuid mõned vanemad tegijad näevad ikka väga õnnetud välja....
Kui oled Riigikogu liige, võiks ikka need 3000 krooni leida ja korraliku ülikonna soetada. Need inimesed esindavad Eestit, meid kõiki, ja peaksid esinduslikud välja nägema. Nemad annavad meist esimese pildi ja sellest tehakse järeldused. Kui inimene on ikk, mõjub see hästi, isegi läbirääkimistel võib viimasest kasu olla, sest see loob vastaspooles teatud hoiaku. Ainult hiilgavast mõistusest alati ei piisa.
Mis paneb teid inimesele järele vaatama?
Ikka stiilsus ja hea maitse. Kogu komplekt. Rõiva väljakandmise oskus. Ka eneseväärikus, olek, hoiak, rüht kõik see kuulub asja juurde ja on ehk tähtsamgi kui riietus. Just viimasest ongi meie inimestel puudu.
Kui näete punases kleidis daami, mida mõtlete?
Midagi ei mõtle. Ma ei märkagi teda. Kui naine on ikk ja stiilne, vaatan ma teda ka siis, kui ta on mustas kleidis. Aga oleneb muidugi ka ajast ja kohast. Porise ja halli ilmaga torkaks silma.
On punane kleit kõnekas?
Rõivad räägivad inimesest kindlasti midagi. Sest need on üldjuhul tema enda valitud! Loomulikult ei suuda need isiksust ümber vormida, kuid rõivastus on otsekui visiitkaart, mis ütleb, kellega tegu. Samamoodi võib järeldusi teha kõigest, mida inimene tarbib mida sööb, milline on mööbel tema kodus...
Mõned moekunstnikud ütlevad, et eestlannad liialdavad mustaga. Mida teie arvate?
Mõni väidab, et must kõigile ei sobi. Mina arvan vastupidi. See on kõige lollikindlam ja teeb kandja soliidsemaks, isegi salapärasemaks ja põnevamaks. Must pikk peokleit mulle väga meeldib! Loomulikult peab see hästi selga istuma.
Kas te ise ka sarnaselt paljude moekunstnikega musta kanda armastate?
Ikka armastan.
Miks? Tülpimusest, mis tekib kireva moevirvarri sees elades?
Tüdimus võib üks põhjusi olla. Peale selle on mustal hulk varjundeid. Päris süsimusta kandja ma ehk polegi, pigem meeldib tumehall, pisut luitunud must. Tegelikult meeldivad mulle kõik värvid, mis jäävad musta ja valge vahele. Kõik sellised pooltoonid, puhtaid värve ma üldjuhul ei armasta.
Kas te ise olete suur moesõltlane?
Loodan, et ei ole. Aga mind ka väga ei huvita, mis mul seljas on. Ent kindlasti pole ma oma loomult avangardist. Vist ei julge. Palju sõltub ka tujust ja hooajast.
Mis rõivamärki te ise kannate? Pluus tundub olevat Ivo Nikkolo sildiga?
On küll, jah. Loomulikult kannan ma enda riideid ka, ent ma pole mingi Nikkolo fänn. Lihtsalt juhtub vahel nii, et panen Nikkolo selga. Samas ei käi ma kusagil spetsiaalselt rõivaid otsimas.
Kui, siis kust te ostate?
Jalanõusid Itaaliast. Aga riideid... kui midagi meeldivat ette juhtub, siis lihtsalt ostan. Ja kui juba mingi asja selga panen, siis kipun seda ribadeks kandma. Pessu, siis jälle kohe selga. Mõned asjad on mul ikka juba väga vanad.
Aga milline on teie lemmikrõivaese?
Noh, püksid peavad mul igal juhul jalas olema! Aga ülemise osaga olgu, kuidas on. Leian kapist T-särgi või tavalise särgi või mingi trikotaaĻi.
Põhimõtteliselt poleks ka ühel kontorinaisel vaja rohkemat, kui üks kostüüm aastas...
Võiks ikka rohkem olla kui üks. Esiteks tahavad rõivad, eriti kostüüm, puhata. Ka mees ei peaks üht ülikonda nädalas viis päeva järjest kandma. Üle päeva oleks parem, sest siis peab see kauem vastu. Pealegi mõjub igasugune uuendus inimese meeltele värskendavalt.
Sügisest hakkate oma kauplustes ka kingi müüma. Miks?
Aga miks ka mitte?
Ehk sellepärast, et peate kingi riietuse juures tähtsaimaks detailiks?
Kingad on väga olulised. Võid ju heas kostüümis või ülikonnas ringi käia, aga kui jalanõud on väsinud, viltu tallatud või muidu mustad, rikub see kogu pildi. Kingad annavad välimusele viimase lihvi. Nii mõnigi kord võib näiteks Kopenhaageni lennuväljal hästi riietatud kaasmaalase isegi selja tagant ära tunda just lääpas kingade poolest. Mu enda riietuski ei huvita mind niivõrd kui just jalanõud. Disainilt väikese vimkaga...
See tähendab, et rõivakomplekti juures on määrav ikkagi stilistika, mitte mood?
Absoluutselt. Igasugustel aksessuaaridel on kaaluv sõna. Kui aga lisandid on atraktiivsed, ei peaks rõivad enam liialt ülepingutatud olema, pigem lihtsad.
Eks rõivastumine olegi rohkem stiili- kui moeküsimus. Moes pole ju vähemalt viimased neli aastat põhimõttelisi muutusi olnud. Ning moekunstniku roll ongi olla pigem stilist, aidates inimesel eri stiilides asju kokku sobitada, näiteks klassikalist seelikut sportliku blusooniga.
Millal oli teie meelest viimane suurem moepööre?
Tegelikult eelmise sajandi esimestel aastakümnetel, kui sättusid paika meeste ülikonnad ja naiste kostüümid sellisel kujul, nagu me neid täna tunneme. Möödunud sajandi lõpul, käesoleva algul aga oli pööre mugavuse, casuali suunas. Näiteks teksadega tööl käia oli ju paarkümmend aastat tagasi pea mõeldamatu!
Mis saab edasi?
Ikka casualimaks ja mugavamaks. Trend küll näitab, et kostüüm tuleb uuesti sisse, kuid segatuna vaba aja ja spordirõivaste elementidega.
Te olete pikka aega müünud rõivaid nii Rootsis, Soomes kui Eestis. Võiks arvata, et eestlanna on kõige tagasihoidlikum.
Pole ta nii väga tagasihoidlik midagi. Ja ei ole ka kogu Euroopa kontekstis nii väga teistmoodi. Ent rootslannad on kõige julgemad. Ja soomlannad on võrreldes eestlannadega isegi konservatiivsemad. Rootsis panevad mehed välimusele rohkem rõhku, Eesti mees on aga soome mehega võrreldes palju moealtim.
See tähendab, et rõivaid disainides pole teil silme ees konkreetset satääni või punapead?
Teen abstraktsele kandjale. Alateadlikult ehk ongi, kuida ma pole seda ensele lahti sõnastanud.
Millest te disainimisprotsessi alustate?
Alustan kangast. Otsin kangamessidelt kangad ja siis hakkan nendele mudeleid joonistama.
Kuivõrd te trendiraamatuid järgite?
Muidugi järgime. Kahjuks elame moe mõttes äärealal ja meie ei määra moes midagi. Meie asi on käia selle trendi järgi, mis suurest moeilmast tuleb ja mille press välja sõelub. Valime lihtsalt tohutust hulgast võimalustest oma kliendile sobivama, lisades sellele oma hinge ja käekirja.
Mis on Ivo Nikkolo rõivaste eripära?
Mina usun mugavusse. Kuid ka kangad on meie jaoks tähtsad. Valime üsna trendikaid ja huvitavaid materjale, sageli neid, mis on rahvusvaheliselt alles katsetamisjärgus. Riskime sellega üsna palju, kuid see on end õigustanud.
Kaldub teie rõivadisain sinna põhjamaise lihtsuse poole?
Kui disainikoolkondadest rääkida, siis olen Itaalia suuna austaja. Seda iseloomustab küllalt lihtne vorm. Läbilõikeid ja muid detaile ma väga ei armasta. Ka romantilised asjad mulle ei istu, ma lihtsalt ei suuda neid teha. Aga naistemoes meeldib mulle maskuliinsem joon, pükskostüüm näiteks.
Milline näeb välja Ivo Nikkolo loominguvalu? Peab end tohutult sundima?
Mul kipub see asi jääma alati viimasele minutile, sest lükkan rõivakavandite joonistamist edasi nii kaua, kui nagi juba seljas.
Kus te joonistate? Kodus, klaas veini kõrval?
Kodus ei joonista ma midagi. Ikka töö juures. Õhtuti. Kui teised on läinud. Mõnikord isegi kahe-kolmeni öösel. Päeval tahab tuhat muud probleemi lahendamist. Kevaditi lähen vahetevahel ka viie-kuue ajal hommikul tööle joonistama. Kohati on need väga viljakad hommikud. Aga just kevaditi, sest siis on hommikud ilusad valged ja värsked, annavad positiivse laengu.
Kuivõrd aga äri ehk siis see, et rõivas on vaja maha müüa, loomingut kammitseb?
Muidugi määravad kaubandusreeglid palju, midagi rabavat teha ei saa. Aga eks nooremast peast sai kunsti ka tehtud. Olid võimalused ja eesmärgid. Praegugi ehk võiks mõnikord teha, ent tiraĻeeritult ei ostaks neid keegi...
Kunagi ütlesite, et suurem kunst on rõivast müüa kui luua. Jääte selle juurde?
Kahjuks on see niimoodi. Alles siis, kui rõivas on maha müüdud, tekib talle väärtus. Ega maalikunstnikulgi pole mõtet lõpmatul hulgal koju maale maalida. Kui keegi ei osta, pole lõpuks ka millegi eest maalida.
Ehk hakkabki teis ärimees moekunstnikust võitu saama?
Vastupidi. Paljud lähedased ütlevad, et mõtlen kitsarinnaliselt vaid kunstniku tasapinnalt.
Rootsi ajaleht Dagens Nyheter kirjutas, et olete esimene Eesti moekunstnik, kelle nime tuntakse ka väljaspool Eestit. Mis on ikkagi selle edu saladus? Õnnelike juhuste kokkusattumine?
Juhustel on üsna suur osa. Aga töö loeb ikkagi ka. Nii on ka spordis: sa võid olla maailma parim, ent kui vajalikul hetkel juhust ja õnne pole, siis pole.
Kust tuli mõte ja julgus teha oma nimemärk?
Ikka teiste nimede eeskujul. Eks ka mingid ambitsioonid olid. Mõnikord ma isegi kahetsen seda. Tahaks vahel lõdvemaks lasta, näiteks kiiret ja odavamat rõivast teha. Aga nimi kohustab. Mis julgusesse puutub, olen üsna riskialdis. Teen ära ja alles siis hakkan mõtlema.
Kuhu edasi? Uusi turge vallutama?
Eeskätt teeks seda hästi, mis on. Ent Eesti turg on väike ja teeme selle nimel tasahilju tööd. See ei tähenda, et me Eesti turule ei mõtleks.
Te võiksite ju rantjee-elu elada ja kõrvalt vaadata, kuidas väike moeimpeerium töötab?
Muidugi tekib tüdimus. Kuid jälle, nimi kohustab. Ja lõppude lõpuks on minu osa firmas väike. See on ikka meeskonnatöö. Lõpptulemus on ju kompromiss disaineri, konstruktori ja turundusinimeste vahel.
Eks ma võtan enesele pause ka, kuid silma hoian ikka peal. Keegi peab olema see, kes asjad n-ö kokku võtab ja märgist mingi pildi kujundab olema loominguline juht.
Kuidas te end laete, puhkate?
Olen halb puhkaja. Nagu eriti ei oska. Ikka on töö ja puhkus käsikäes.Lesin ilusa ilmaga meeleldi rannas, aga töö võtan sinnagi kaasa. Et ma nüüd lihtsalt ostaks tuusiku ja läheks kusagile soojale maale niisama peesitama, seda ei ole. Kõik reisidki on seotud rohkem või vähem tööga. Just olin Itaalias, Toscanas, koos lastega, ühtlasi tegin ka kingakaupa.
Aga olen hea meelega omaette. Suured peod ja rahvakogunemised mulle ei istu, kodused peod sõprade juures meeldivad rohkem.
Aga raamatud, teater, kontsert, hea vein ja söök?
Ükski neist ei jäta mind külmaks. Ent ma olen pigem nende juhuslik tarbija.
Viimane elamus?
Asjast saab väga vaimustuda siis, kui sellesse teadlikult suhtud. Kui näiteks lähed teadlikult Boccasse ja sööd hea prae, naudid toitu, veini, ümbrust...
On teil mõni salajane kirg?
Kui oleks, ei ütleks ka. Sportki pole vist enam nii suur hobi kui vanasti. Kui eile sõbraga vormelisõitu vaatasime, ütles ta, et mulle meeldivad spordialad, mida ise teha ei saa.
Millised asjad teid kodus ümbritsevad? Kunagi pidasite lugu antiigist...
Armastan sisekujunduses lakoonilisust. Võimalikult vähem erinevaid materjale ja värve. Ka arhitektuuris, mida ma õppinud olen, meeldib mulle lihtsus. Antiigist ja sellega kaasnevast kribu-krabust väsisin kuidagi ära. Samas pole mul midagi selle vastu, et kusagil toas antiiki eksponeerida esemel peab aga olema ruumi välja paista.
Teil on peres kaksikud poisid, kuivõrd on see teie elu muutnud?
Elustiili on kindlasti muutnud. Kahjuks või õnneks. Pean rohkem kodus olema.
Keda te enese kriitikuna kõige rohkem aktsepteerite abikaasat? Marika Siska on ju ka rõivadisainer.
Kindlasti arvestan tema arvamust, sest ta on professionaal.
Mis on praegu moes? Ärge ainult öelge seda klassikalist moekunstnike lauset, et kõik on moes.
Aga aastaid ongi ju kõik olnud lubatud! Rikaste inimeste seas on lausa trend, et väga kalleid asju ei osteta. On moodne käia näiteks second-handis. Siis casuali pealetung, klassika ja casuali miksimine, spordirõivaste detailidega mängimine. Materjalidest suvel linane ja puuvill, ärakortsutatud, läbitrambitud ja -pestud kangad.
Kuldnõel
1998. aastal pärjati Ivo Nikkolo siinse ainsa moeauhinna Kuldnõelaga, tunnistades ta 1997. aasta parimaks Eesti moekunstnikuks. Iseenesest ei pea Nikkolo auhindu kuigi tähtsaks: parim tunnustus talle on see, kui tema rõivaid ihatakse.
Tekst Britt Rosen, fotod Egert Kamenik, Peeter Langovits