Tere tulemast meie toredasse raketibaasi!

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare


Kaitseliidu Rapla maleva pealiku Avo Aljase prillidelt peegeldub maja kus eestlased lihvivad oma linnalahingu oskusi. Rapla maakond meelitab turiste mitte üksnes looduskaunite kohtade, põneva ajalooga mõisate ja turismitaludega, vaid ka oma raketibaasiga. Kaitseliidule, kellele Pahkla kunagine raketibaas kuulub, on see paraku suureks üllatuseks. Joonis: Pahkla raketibaas

«Vää-äga huvitav.»

Telefoni teises otsas ahmitakse õhku: «Kust te seda võtate?»

Kaitseliidu Rapla maleva peakorteris oleks nagu granaat lõhkenud.

Tagalaülem on sügavas hämmingus, kuuldes Postimehe käest, et maakonna suurimate vaatamisväärsuste seas reklaamitakse ka nende raketibaasi.

«Vaadake turismikaarte,» soovitan ohvitserile. «Enges näiteks ja Raplas. Küllap mujalgi.»

«Turistide jaoks on s e a l üksnes kivide kuningas.»

Tuumapeade panija

Kell kuus katkestab Kaitseliidu Rapla maleva pealik kapten Avo Aljas alanud puhkuse. Mustad prillid ees ja punane õllesärk seljas, võtab ta meid Pahkla kunagise raketibaasi väravas vastu.

Kapten Aljas on otsustanud isiklikult Postimehele turismiobjektina reklaamitud raketibaasis giidiks hakata. Kuigi ka kapten Aljas on veidi üllatunud, ei kaota ta korrakski pead. Kapten Aljas ei karda ajakirjanikke.

Omal ajal Bosnias oli kapten avalike suhete ohvitser. Korraldas pressikonverentse, kaks korda nädalas käis kohalikus raadios saadet tegemas. Lasi eesti muusikat ja rääkis inglise keeles oma paljurahvuselise brigaadi tegemistest.

Paremat giidi kui kapten Aljas on ühe raketibaasi külastamiseks võimatu leida. Kunagine Pahkla raketibaas kuulub Raplamaa Kaitseliidule. Kaitseliidu pealik ise on samal ajal aga juhtumisi vana raketiväelane. Ja üldsegi mitte niisama tühikargaja.

Kapten on strateegiliste tuumarakettide mees: «Minu ülesandeks oli panna rakettidele tuumapead otsa,» seletab kapten. «Oma kätega panin.»

Tõsi, sootuks mujal, Valgevenes.

Iga tuumapea oli kolmemeetrine koonus.

«Panin ta otsa,» seletab Aljas: «Siis aeti (rakett) püsti ja asuti talle kütust sisse tampima.»

Neitsilik raketibaas

Samal ajal kui 1980. aasta suvel defileerisid Pirital Moskva olümpiamängudele saabunud erinevate maade purjetajad, seisid Pahkla varjuliste laante vahel kikkis terasest fallosed.

Igaüks neist oli valmis otsemaid agressorile hävitava löögi andmiseks. Neli juhtimiskeskust, igaühe ümber kolm stardiseadeldist.

Hiiglaslikud betoonangaarid rakettide peitmiseks, komandopunkt oma kaitsvate varjenditega, kasarmud sõduritele ja uhke viiekorruseline maja ohvitseridele ja nende naistele. Kõike seda ühendav teedevõrk, maapõue peidetud veetorud ja side- ning elektrikaablid, otsekui peened närvikiud.

Iseseisvuse kümmekonna aastaga on kõik see võssa kasvanud, kaablid üles kaevatud ja vask nende turjalt hoolikalt maha sulatatud. Sürrealistlik asfalttee kesk tühermaad aga lainetab. Angaaride betoonist võlvide vahel sõeluvad pääsukesed.

Üks neist on enam-vähem valmis, teine tema kõrval jäi pooleli, hambuni relvastatud impeerium vajus lihtsalt kokku, enne kui Pahkla raketibaasi teine angaar valmis sai.

Betoonist angaarid meenutavad hiiglaslikke hauakambreid. Igaüks sümmeetriliselt paigutatud betoonpostidest sellises hauakambris on varustatud neljakandilise süvendiga. Iga süvend sobiks mingi urni peitmiseks.

«Milleks see kõik?»

Isegi vana raketihunt ei oska seda öelda.

Üks on selge, siin puhkasid raketid.

Tühja hiigelkaare all võiks korraldada uhkeid laulupidusid, mõtlen. Kõik Raplamaa koorid mahuksid sõbralikult siia alla ära.

Metsik rohelus annab hallist betoonist hiigelkaartele mingi sootuks uue tähenduse. Need kaared püsivad siin veel aastasadu.

Tondimaja keset metsa

Kesk hämarat kuusemetsa seisab suur viiekorruseline paneelmaja. Täpselt selline, nagu neid võib Tallinnas Astangu elamurajoonis kohata. Õigem oleks öelda, et keset kuusemetsa seisab kunagise paneelmaja tühjaksroogitud skelett.

Uksed-aknad eest ära korjatud. Omal ajal oli õigus seesugune kraam rahaks teha. Omaaegsetes köökides, kus ohvitserid omakeskis viina võtsid, lõõtsub praegu tuul.

Kunagised magamistoad, kus praportsikud oma abikaasasid rahuldasid, on aga üle külvatud padrunikestade ja suitsupommi hülssidega. Pahkla raketibaasi värava lähedal seisvas paneelmajas harjutatakse täna linnalahingu võtteid.

Mida kõike ja keda kõike too tondimaja viimaste aastate jooksul näinud pole! Gaasirünnakuid ja tänavalahinguid, müüridel turnimist ja käreda pakasega enda proovilepanemist. Kaitseliitlased korraldavad siin ellujäämiskursuseid, seletab pealik Aljas. «Linnatingimustes muidugi.»

«Jaanuaris võitlesid maavanemad terroristidega,» seletab kapten.

Operatsiooni juhtis tollane Tartu maavanem Jaan Õunapuu.

«Esiteks surusid maha majja varjunud terroristide tule, seejärel asusid pantvange vabastama. Kõik laabus.»

Pantvangid asusid kolmandal korrusel.

Kivide kuningas

Väikest ekskursiooni lõpetades ei leia Postimees Raplamaa eksklusiivseimal turistidele mõeldud objektil, Pahkla raketibaasis väiksematki viidet sellele, millega õigupoolest tegu. Et siin, kallid huvilised, hoiti rakette, siit jälle läkitati nad vaenlase poole teele. Siin asus juhtimiskeskus, siia aga puges juhtkond ohu korral peitu.

Üksnes pikk ja lainetav asfalttee kesk metsikut rohelust, viiekorruseline tondimaja.

Ja palju varemeid, alates kunagistest taludest ja lõpetades raketibaasi sauna ja kasarmutega. Ainus korralik turismiobjekt Pahkla kunagises raketibaasis on hiiglaslik Eestimaa kivide kuningas.

Määratu lahmakas, mille otsa iga huviline saab ronida ja mille otsa seatud pingil jalgugi kõigutada ja nõmmelõokese laulu kõrgel taevas kuulata. Loomulikult pole kivide kuningas üksi.

Õukond, teiste, ehkki väiksemate kivide näol valvab ümberringi oma käskija rahulikku und. Aeg-ajalt katkestavad seda üksnes automaadivalangud ja granaadiplahvatused.

    Tagasi üles