Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maailmakuulus mäluteadlane Endel Tulving sai eile maailma psühholoogide kõrgeima autasu elutöö eest. Tema elutööks peetakse episoodilise mälu avastamist. Eile esmakordselt välja antud maailma psühholoogide kõrgeima autasu pälvis eestlane Endel Tulving. Täna kuulavad tema ametivennad Viinis Tulvingu kui kaasaja juhtiva mälu-uurija ettekannet sellest müsteeriumist.
Mida kujutab endast see auhind?
Euroopa Psühholoogide Liit hakkab seda auhinda nüüdsest igal aastal andma kas ühele eurooplasele või ühele ameeriklasele. Kuna see oli esimest korda, siis auhinna komitee otsustas, et seekord saab mõlemalt poolt üks.
Ameeriklane Roy Flowler oli kaua aega Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni direktor. Pärast pensionile minekut hakkas ta mõtlema, et peaks olema mingi auhind, mis võtaks arvesse Ameerika ja Euroopa psühholoogide vahelist koostööd. Või vähemalt arvestaks, et ka Euroopas on psühholoogid olemas.
Kas ka psühholoogias ja mälu uurimises on jäme ots ameeriklaste käes?
Ameerikas on teadusega tegelevaid psühholooge palju kordi rohkem kui Euroopas. Alles viimasel ajal hakkab Euroopa Ameerikale järele jõudma, kuid inerts on sees. Mälu uurimises on kõik uued ideed tulnud ingliskeelsest maailmast, st Ameerikast, Kanadast ja Suurbritanniast. Teiste keelte kõnelejad pole suurt midagi teinud.
30 aastat tagasi avastasite inimesel episoodilise mälu?
Esimest korda kasutasin ma seda mõistet 1972. Raamat «Episoodilise mälu elemendid» (Elements of episodic memory) ilmus kümme aastat hiljem, 1983.
Mis asi on episoodiline mälu?
Kuigi mälul on palju ühisjooni, erineb ta suuresti selles, millist informatsiooni säilitatakse, ja viisist, kuidas seda infot säilitatakse. Protseduuriline mälu aitab meil kingapaelu kinni siduda või jalgrattaga sõita, lugeda ja kirjutada. Semantilise ehk maailma teadmise mälu tõttu teame, et Pariis ja Rooma on ühed linnad kusagil Euroopas, et poissmehed ei ole abielus jne.
Episoodilise mälu olemasolu tõttu aga mäletame oma sõitusid välismaale, näiteks Pariisi või Rooma. Episoodilise mälu sisu seisneb inimese oma elus. See teeb võimalikuks isikliku elu sündmuste mäletamise.
Sest ajast peale peetakse teid maailma juhtivaks mälu-uurijaks. Mis on aga praegu teie jaoks mälus kõige segasemad, st siis kõige olulisemad asjad?
Jätkuvalt käib võitlus nende vahel, kes usuvad, et episoodiline mälu on eriline mäluliik, ja vanameelsete vahel, kelle arvates see on samasugune nagu iga teine mälu, ainult et tegeleb teiste asjadega.
Aju funktsionaalne pildistamine tomograafide abiga on näidanud, et isikliku elu meenutamisel lööb paremal ees heledaks. Füsioloogid, isegi neuropsühholoogid peavad episoodilise mälu olemasolu iseenesestmõistetavaks, samal ajal paljud psühholoogid, eriti Ameerikas, ei taha seda tunnustada.
Täna teab iga koolilaps, mis vahe on temperatuuril ja soojusel. Mõlemad on lähedalt seotud mõisted. Aga füüsikutel läks ligi kakssada aastat, et need kaks mõistet lahutada.
Nii et episoodiline mälu iseloomustab ainult inimest?
Jah, aga mitte kõiki inimesi. Kui ühel elusolevusel on episoodiline mälu, saab ta teha asju, mida olevused, kellel seda pole, ei saa teha. Loomadel, olgu nad siis kassid, koerad või shimpansid, episoodilist mälu pole. Nagu ka väikestel lastel.
Kahe-kolmeaastased lapsed on küll juba väga targad, nad teavad, kuidas maailm töötab ja millised reeglid siin kehtivad. Kuidas saada vanemate käest asju kätte, mida sa tahad - kord jonnid, kord jälle nutad. Aga neil pole veel episoodilist mälu.
Inimesed hakkavad siinkohal minuga kindlasti pahandama. Ütlevad, et minu kassil võib-olla tõesti episoodilist mälu pole, aga tema kassil või koeral on see nüüd kindlasti olemas. Sest tema teab seda. Inimesed vaatavad, mida nende kassid ja koerad teevad.
Ja nii lihtne on nende käitumisele lugeda sisse oma arusaamist, kuidas mina seda või teist asja teeksin. Läheb näiteks koer kondi juurde, mille ta eile maha mattis. Mida koera peremees mõtleb? No mina võtaks ka sealt, kuhu ma eile pärast pidu torditüki panin, et naine seda ära ei sööks.
Viimasel ajal on teadlased hakanud rääkima, et shimpans tuleks paigutada inimesega ühte perekonda. Niivõrd tillukesed on geneetilised erinevused meie ja nende vahel, ainult 0,6 protsenti. Teie väidate aga, et ühel meie perekonnaliikmel, shimpansil episoodilist mälu pole?
Nii suure sarnasuse puhul ei tohiks suurt vahet ju olla. Aga inimesed teevad niipalju asju teisiti kui shimpansid! Ja need pole sugugi mitte kõik keelega seotud. Võtame musikaalsuse - keelega pole sel midagi tegemist. Ümiseda võib ka ilma sõnadeta.
Aga miks shimpansid seda siis ei tee? Ainult inimene saab silmad kinni panna ja oma mõtetes rännata. Igale poole, kuhu vaid tahab. Nii neis maailmades, kus ta on juba viibinud, kui ka nendes, mida ta endale ette kujutab. Shimpansil sellist võimalust pole. Piir läheb just sealt.
Kust te seda teate?
Selle saladuse lahtiharutamiseks peame mõtlema ajas rändamise teisele suunale, tulevikule. Ainult minevikule kontsentreerudes on väga raske seletada, kas shimpansid mõtlevad selle peale, mida nad tegid, või nad lihtsalt teavad, mida nad tegid.
Keegi pole näinud, et shimpans, kui tal kõht on täis ja talle on igasugused asjad kätte antud, et ta siis istuks maha ja hakkaks kahest pulgast valmistama pikemat pulka.
Kui shimpans mõtleks tulevikule, siis ta seda ka teeks, sest ta teab, et sageli on banaan pandud väljapoole tema aeda ja lühikese pulgaga seda kätte ei saa.
Kui mul on aega ja materjalid on siin, miks mitte teha pikem pulk juba varakult valmis.
Tulevikule mõtleva inimese ja ajas rännata oskava inimese prototüübiks sobib talunaine möödunud sajandist.
Hommikusöök on läbi, pere on tööle saadetud ja lehmad on lüpstud, nüüd on natuke aega, enne kui tuleb hakata järgmist toidukorda valmistama. Kuna tütrel on kuu aja pärast pulmad, istub ta maha ja hakkab tütrele pulmakleiti õmblema.
Millal sai inimesest siis inimene?
Inimese haru lahknes shimpansi harust umbes viie miljoni aasta eest. Järelikult pidi episoodiline mälu kujunema selles ajavahemikus.
Homo erectus, too, kes oli enne neandertaallast, elas üle miljoni aasta umbes samamoodi. Kasutas ühesuguseid tööriistu miljon aastat järjest!
Nad ei mõtelnud, et võib-olla järgmine kord tuleb suurema loomaga vastamisi minna, peaks natuke suurema ja teravama relva tegema.
Tegelikult tuli see võime üsna hiljuti, võib-olla viimase 50 000 aasta jooksul. Just siis hakkasid inimesed käituma niimoodi, nagu neil oleks tekkinud arusaam, et midagi juhtub ka tulevikus.
Niisiis just episoodilise mälu tekkimine aitas inimesel maailma valitsejaks saada?
Kui sul on ajas rändamise võime ja seejuures mitte üksnes minevikus, vaid ka tulevikus, saad hakata maailma oma meele järgi kujundama. Muu hulgas leiutasid inimesed sel ajal endale ka jumala.
Alguses väikesed jumalad, hiljem suured, kellega tuli hästi läbi saada ja kellele tuli ohvreid viia. Sest jumalad korraldavad elu. Shimpansil ei ole jumalat.
Kuigi targad inimesed ütlevad, et jumal lõi inimese ja pani talle keele suhu, on loomislugu teaduse koha pealt natuke viltu.
Sest on ju öeldud, et enne inimest lõi jumal valguse. Aga ilma inimeseta, ilma elusolendita valgust olla ju ei saa...
Eestis räägitakse viimasel ajal uuest poliitikast. Mida teie mäluteadlasena sellisest mõistest arvate?
Väga paljud teadlased on ennast rumalaks teinud, arvates, et kui nad ühte asja natuke teavad, siis on nad targad ka teistel aladel. Tark mäluteadlane vaatab seda täpselt sama moodi nagu mõni Jüri või Jaan, kingsepp või talumees.
Eestis peab olema inimesi, kes on ausad. Kui midagi ütlevad, siis seda ka teevad. Kes valitsuses olles ei sõida 136 km tunnis. Keda teised inimesed saavad usaldada ja kellele natuke alt üles vaadata.
Meil on kohutavalt palju tarku inimesi, nad on aga poliitikast eemal.
Kuidas neile selgeks teha, et nad peaksid poliitikasse minema, seal viis-kümme aastat oma panuse andma ja siis puhtalt ka välja tulema. Ja samasuguseid enda asemel soovitama. Kui selline asi teoks saaks, oleks Eesti haruldane riik.