/nginx/o/2013/07/05/1875308t1h1e50.jpg)
/nginx/o/2009/12/20/285541t1h7f8a.jpg)
Ületuleval aastal lõppev parlamendi «nelja keskmise palga» süsteem tagas riigikogulastele algusest peale rahvast oluliselt parema äraelamise. Kuna sama võimalust märkasid ka riiklikud ametkonnad, liideti «nelja keskmisega» aastate jooksul hulk teisi võimukandjaid, kirjutab Argo Ideon.
Kui uue põhiseaduse järgi valitud riigikogu kogunes 1992. aasta 5. oktoobril oma esimesele istungile, võisid saadikud end juba üpris kindlalt tunda. Nende sissetulek oli tagatud ülemnõukogu poolt, kes sama aasta 18. juunil – seega vaid kaks päeva enne rahareformi, mis tõi käibele Eesti krooni – oli vastu võtnud riigikogu liikmete ametipalga, pensioni ja muude sotsiaalsete garantiide seaduse. Seadus hakkas kehtima 1. juulil ning kehtestas, et riigikogu liikme palk on Eesti keskmise palga ja seadusega määratud vastava koefitsiendi korrutis. Edasi öeldi, et riigikogu liikme ametipalga koefitsient on neli.
Selle süsteemi kehtestamise ajal oli Eesti majandusolukord väga segane. Eriti hull oli seis 1992. aasta algupoolel – näiteks Mart Laar meenutab oma raamatus «Eesti uus algus», millise pildi maalis toona Eestist Soome ajaleht Helsingin Sanomat – sooja vee puudus, bensiini puudus. Ennustati, et mais-juunis lõpevad Eestis toiduained, samal ajal valitses valuutapoodides küllus. Statistikaameti järgi kujunes 1992. aastal Eestis vaadeldud tegevusalade keskmiseks kuupalgaks 549 krooni.
Lakkamatu kriitika
Sellises olukorras asus siis ülemnõukogu tegelema omaenda ja tulevase põhiseadusliku parlamendi saadikute sotsiaalsete garantiidega – ning süsteem, olgugi pärastpoole korduvalt muudetud ja täiendatud, on põhielemendi «neli keskmist palka» säilitanud siiamaani. Alles nüüd, riigikogu äsjase otsusega kaotatakse enne rahareformi kehtestatud süsteem pärast 2011. aasta valimisi. Oluline muudatus toimus ka 2003. aastal, mil lõppes palga ümberarvutamine neli korda aastas – sellest ajast on saadikute palk muutunud üks kord aastas, kevadel.
See riigikogu liikmete palgasüsteem on algusest peale olnud lakkamatu kriitika objektiks, nagu ka valitsuse liikmete ja tippametnike kõrged palgad. Vähe on olnud vahepeal aastaid, kus mõni süsteemi aspekt ei ole kohanud ümbertegemist või langenud ühiskonnas tugeva kriitika alla.
Kõige suuremaks eeliseks võrreldes tavainimestega peeti algusest peale mitte palka, vaid väga heldet parlamendipensioni süsteemi. See ulatus isegi 75 protsendini parajasti kehtivast parlamendiliikme palgast. Parlamendipensionid on siiski tänaseks kaotatud – st neid ei saa saadikud enam aja eest, mis on riigikogus oldud alates 2003. aasta valimiste järgselt.
Tegu oli 2003. aasta jaanuaris vastu võetud seadusemuudatusega, mis võeti vastu üksmeelselt – põhjuseks ukse ees olevad valimised ja riigikogu erinevate hüvede sattumine 2002. aasta sügisel eriti tugeva avalikkuse pahameele alla tänu nn korteriskandaalile. Nimelt selgus mitmeid kuritarvitusi väljastpoolt Tallinna parlamendisaadikuile üüritud elamispinnaga. Kurioosumina leidis 2007. aastal aset katse saadikute eripensioni süsteemi mõnevõrra muudetuna taaselustada, ent see kukkus läbi.
Seesama skandaal kaotas ka saadikutele varem makstud 20-protsendilise esindustasu, mille kasutamist mitte keegi ei kontrollinud ega ka nõutud mingeid dokumente. Esindustasu asendus kuni 30-protsendilise kuluhüvitisega, mille saamiseks tuli aga tehtud kulutusi hakata dokumentidega tõendama. Alles sellest ajast on Eesti ajakirjandusel olnud võimalik tegeleda arvepidamisega rahvasaadikute takso-, pitsa- või majoneesitšekkide üle – mis taas kord tekitas pahameelt kuluhüvitise süsteemi üle. Kohe pärast valimisi avastas osa saadikuid, et kuluhüvitise eest on sobiv tasuda autode liisingumakseid.
19 000 protestiallkirja
Juba pärast praeguse valitsuse võimuletulekut 2007. aastal tekkis riigikogus koos parlamendiliikme staatuse seaduse eelnõuga plaan tühistada saadikute kohustus esitada kuluhüvitise katteks dokumente. Jällegi tekkis avalikkuses suur pahameel, mis ei lasknud saadikuil sellist korda kehtestada. Maksumaksjate liit kogus muudatuse vastu üle 19 000 allkirja.
Viimatine avalik kampaania riigikogu ebaproportsionaalselt helde palgasüsteemi vastu sai alguse 2008. aastal, kui veebruaris selgus, et 2007. aasta IV kvartali statistika põhjal kasvab saadikute ning ka teiste «nelja keskmisega» seotud kõrgete ametimeeste palk viiendiku võrra. 2008. aasta kevadel korraldasid ajalehed Eesti Ekspress ja Postimees allkirjakogumise kampaania saadikute palgasüsteemi muutmiseks, mis leidis aktiivset toetust.
Detsembris 2009 võttis riigikogu vastu oma uue palgasüsteemi, mis kaotas seotuse nelja keskmise palgaga.