Kui tavaliselt asjatavad skulptorid väärika pronksi või majesteetliku marmoriga, siis Kirke Kangro (28) käed on noist materjalidest puhtad. Peaaegu. Seevastu võiks ta juhul, kui sel suvel läheks värskete nimekaartide trükkimiseks, oma nime alla kirjutada isevärki ametinimetuse - liivaskulptor. Ning lisada sinna ka teise professiooni, ehkki hobi korras - muusikalilibretode tõlkija.
Kujur Kirke Kangro lasi end liival võrgutada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kirjanik Leelo Tungla ja helilooja Raimo Kangro tütar valdab ühtviisi hästi nii teksti- kui vormiloomet. Ihkas saada graafikuks, lõpuks koolitus tugevate sõrmedega kujuriks ning leiab, et see oli õige. Kirjutas teismelisena näitemänge, lavastas neid innukalt Ruila kooli nooremate õpilastega, kõhkles, kas ei peaks kirjutamise peale jäämagi, kuid jõudis kogemata kombel muusikalide libretode tõlkimiseni.
Ning ehkki menumuusikali «Cabaret» näitlejad lasevad noil päevil Vene Draamateatri lavalt kuuldavale fraase, mis Kirke neile lustiliselt suhu pannud, on liiv noore skulptori selles suves siiski esikohal.
Mais askeldas ta liivaga Prantsusmaal, juulis Venemaal ja Hollandis, uuel nädalal kihutab Belgiasse. Liivakujude pärast. «Kaks aastat tagasi ei teadnud ma liivaskulptuurist midagi ega arvanud, et peale liivalosside sellest veel midagi teha annaks,» naerab ta.
Aga siis, ühel lumeskulptuuride võistlusel, sai ta kutse tulla Hiinasse, sedapuhku liiva taieseks menetlema. «Algul mõtlesin, et mina liivaga kätt ei määri » muigab Kirke. «Aga Hiina oli niivõrd ahvatlev ja Hiina pärast ma sinna ka läksin.» Tühiasi, et tal polnud õrna aimugi, mil moel liivast pompoosseid kujusid luua. Läks ja proovis.
Nüüd möönab, et korra käe liivaseks saanuna on tõepoolest raske pooleli jätta, ning tänavune suvi on tema enda arvates koguni liiga liivaseks muutunud. «Tahaks ikka midagi muud ka teha,» lausub ta. «Teiselt poolt on mul hea meel, et olen sellega kokku puutunud.»
Viimane, Peterburi kokkupuude, tõi talle ja õde Magdaleenale esikoha. «Selle kokkupressimiseks läks suurem vaev kui kuju vormimiseks,» muigab Kirke. Õigupoolest on see kunstiline liivatamine üks suur teadus ning pole see miski ime, et professionaalne kujur on end sellest võrgutada lasknud.
Ta kipubki tegema asju, mil pole ette nähtud sajandeid püsida. Liiv vajub kokku ning lume- ja jääskulptuurid sulavad lombiks. Valguskuubid, millega ta talvel Tallinna särama lüüa püüdis, on tänaseks pimedusse vajunud.
«Olen tähele pannud, et meedia ja inimeste tähelepanu pälvib see skulptuur rohkem, mis kaua aega ei kesta,» tõdeb Kirke. «Aga võib-olla on see isegi hea, sest see on ainus viis, kuidas need asjad võiks püsima jääda.»
Pealegi, keda ei paeluks skulptuur, mis tehtud materjalist, millest justkui midagi luua ei annaks ning mis kuidagi püsima ei jää. Võib-olla on aga kunstliivatamise või -lumetamise menu põhjuseks hoopis ebaskulptuurlik materjal, mis inimestele lapsest saati tuttav.
Kui Kangro võtaks kokku lugeda, mitut eri materjali on tema käed kujuks vorminud, jääks ta hätta. Ta pole statistikat teinud, ehkki rida ulatub liivast, lumest ja jääst maastikuskulptuurini. Kivi ja puu ka.
Kuid väärikusest helendavale pronksile on ta vaid korra kuju andnud, sedagi kunstiülikooli teise kursuse tudengina. Siis sündis taies «Aare ja Ülo», mis kujutas endast linnunahka pugenud meeshingi. «Sellest on muidugi õudselt kahju, et ma pole rohkem pronksi teinud - see on jääv materjal, väärikas ja väärtuslik,» kurvastab ta.
Väärikas on aga paraku ka üüratult tavaline. «Kui aga sestsamast liivast või lumest on teos valminud, on ahhetamise efekt suur,» räägib ta.
Korra elus, Hiinas-käigu ajal, on see Kirkega juhtunud ning siis oli ta sedavõrd suures masenduses, et lubas, et esimene liivakord jääb ka viimaseks. Saamatuse, ebaprofessionaalsuse ja äpunduse tunne.
Nagu näha, ei jäänud. Nahk on paksemaks kasvanud ning ta ei karda enam ebaõnnestuda. Ei pelga enam tänu otsatutel liiva-, lume- ja kivisümpoosionidel osalemisele hirmu, et töö aegu selja taga kõõluv inimene su poolikule taiesele hävitava hinnangu annab.
Sama hästi võiks ta end tunda elukutselisena kirjutamis- ja tõlketöös. Libretode alal.
1999. aastal esietendus rahvusooperis Estonia Raimo Kangro ooper «Süda», mille libreto on õdede Kirke ja Maarja loodud. Ta kordaks seda kogemust heal meelel. Mõneti on tema kiindumus teatrilavale kirjutatavasse loomulikki, sest kunstnikuna kujutab ta paberile reastatud sõnu kohe kolmemõõtmelisel laval ette.
Kujuri asi, ei mingit üheplaanilisust. «Ainult kirjasõnast jääb mulle väheks, vajan tuge kolmemõõtmelisest maailmast,» sõnab ta.
Sestap naudib ta ka muusikalide tõlkimist, sest tulemus on selgelt tajutav. «Vampiiride tants», «Miss Saigon», «Inetu» ja «Cabaret»... «Tõlke sõnastusideed tulevad mul aeg-ajalt ei tea kust ja see on nii tore,» tähendab Kirke.
Kuid laul laulu kaupa minemine on mõnus sisseelamine. Ning kui siis talle turgatab pähe naljakas fraas ning see hiljem lavalt kõlama hakkab, ei tea ta isegi täpselt, kes on selle lustaka lause adressaat, aga tõlkijal on tunne kole hea.
Sestap tänab ta ilmselt tänaseni kõiki pühakuid, kui Leelo Tunglale «Vampiiride tants» saksa keelest eesti keelde ümberpanekuks toodi ning pool aastat Saksamaal lapsi hoidnud Kirke end appi lubas.
Lõpuks tegi ta tõlke üksi valmis. Ema luges selle läbi alles siis, kui see oli juba tööandjale ära saadetud. «Meie peres käivad asjad nii kiiresti, et ei jõua asju arutadagi,» muigab ta. Samal moel kui käed liivaseks, sai ta sõrmed ka libretoseks.
Muide, kujuritöö on noodsamad sõrmed ülitugevaks kasvatanud - keskkooliaegsed sõrmused pidi ta kappi panema juba kunstiülikooli stuudiumi ajal. Need jäid väikseks.