Kuressaare linnus püüab turiste lõviaugust kostva möirgega

Kuressaare linnuse vahitorni sügava shahti põhjast kostab juba mitmendat päeva lõvi möirgamist, mida Saaremaa muuseum sajandite vanuse legendi taaselustamiseks valjuhäälditest laseb.

Lõvi hakkab iidsete linnusemüüride vahel kümne meetri sügavuse shahti põhjas möirgama kohe, kui muuseumikülastaja astub puusillale, mis ülejäänud linnust vahitornist eraldab.

Legend räägib, et sama puusilla all sügavas shahtis hoiti kunagi näljaseid lõvisid, kelle ette visati maahärra käsul surmamõistetud kurjategijaid. Lõvid käristanud õnnetud seaduse vastu eksinud silmapilkselt tükkideks ning nii kutsutakse seda kohta tänaseni kas lõvi- või lõukoerte auguks.

Valjuhääldi-lõvid

Shahtipõhja pole möirgama toodud siiski elusat lõvi, vaid kiskja hääl tuleb kahte valjuhääldisse pandud CD-plaadilt. Plaat hakkab mängima kohe, kui keegi sillale astub, ja automaatselt iga kahe minuti järel.

Saaremaa muuseumi direktor Endel Püüa ütles, et lossipäevade ajal eelmisel laupäeval üles pandud heliseadeldist tuleks veel vaid reguleerida, sest kaheminutine paus on tema hinnangul liiga pikk.

Saaremaa muuseum maksis lõvihääle eest kokku 14 000 krooni ning Püüa sõnul otsustasid nad väljamineku teha selleks, et äratada inimestes suuremat huvi linnuse ja selles leiduvate kunstiväärtuste vastu.

«Euroopas ning ka kogu maailmas põhineb massiturism just legendidel,» osutas muuseumi direktor. «Inimestele ei jää linnus meelde niivõrd selle võlvide või ilusate raidkujude poolest, kuivõrd just legendide kaudu.»

Tegelikkuses pole Kuressaare linnuse lõvilegendil ajalooliste faktidega mingit pistmist. Keskaegse piiskopilinnuse kirdetiivas asuv shaht teenis omal ajal muu hulgas hoopis kolme käimla kogumiskaevu ülesandeid.

Eestlastele peaks see ka tuntud olema menufilmist «Viimne reliikvia», sest just seal filmiti stseen, kus õde Ursula aitab kloostrisse lõksu meelitatud Gabrielil august välja ronida.

Õnnelik pääsemine

Sügav shaht on siiski ka tänapäeval inimestele õnnetust kaela toonud. Näiteks külastas linnust alles hiljaaegu üks Rakverest pärit mees, kes kuuekümnendatel aastatel koolipoisina sillalt alla shahti kukkus.

Poisike pääses tõsiste vigastusteta vaid tänu sellele, et siis polnud shaht valgustatud ning põhja nägemiseks loobiti alla põlevaid ajalehti.

Pooleldi põlenud paberitest oli sinna aja jooksul tekkinud kukkumist pehmendanud padi. Lõviaugu lugu on juba teine legend, mille Saaremaa muuseum on taaselustanud. Linnuse sisehoovi ühe hämara keldri trellitatud ukse tagant põrnitseb külastajaid eelmisel kevadel laua taha istuma pandud pooleldi riietes luukere.

Eesti muuseumides ainulaadsel ekspositsioonil on jutustada legend, mille juured ulatuvad usureformide aega 16. sajandi alguses.

Nimelt lasknud piiskop keldrisse elusalt sisse müürida Hispaania rüütli, sest mees oli kohalikku neidu armunud ja niimoodi tsölibaadinõude vastu patustanud.

Kuressaare lõvilegend

Saare-Lääne piiskop käinud oma Saaremaa valdustes tavaliselt kevaditi ja sügiseti. Tema siinsete toimetuste hulgas oli tähtsal kohal ka kohtumõistmine.

Kõrge kohus pidas oma istungeid linnuse kirdetiivas paiknevas kaminaga saalis ehk nn kohtusaalis.

Samas kõrval, peakorruse ristikäigu lõpus kitsukeses ruumis ehk nn kohtualuste toas oodanud oma saatust kurjategijad. Siit talutatud neid ükshaaval maahärra ja tema kaaslaste ette, kes vastavalt süüteo raskusele karistuse määrasid.

Surmaotsused viidi täide sealsamas ja küllaltki omapärasel viisil. Kohtusaali otsaseinast avanes uks sügavasse shahti, mille põhjas hoitud näljaseid lõvisid.

Surmamõistetu lohistatud ukseni ja visatud shahti lõvidele söödaks.

Viimane viinud surmaotsuse otsekohe omal moel täide, käristades õnnetud seaduse vastu eksinud silmapilkselt tükkideks.

Kuressaare linnuse vahitorni ümbritsevat shahti kutsutakse aga praegugi lõvi- ehk lõukoerte auguks.