Riho Sibul: miks mässajad ei kisenda?

Ultima Thule (pluss Dagö) tuuri piletid müüakse järjest läbi, Thule täht Riho Sibul valmistab ette sooloplaati, mille tegemisel kuulub tiimi hulk muusikuid Robert Jürjendalist Raul Saaremetsani. Eelmise aasta lõpus võidutses Sibul Eesti Muusikaauhindade jagamisel. Olekult on ta Eesti Eric Clapton või Wayne Coyne (Flaming Lips).

«Hellõu, Pärnu, kuidas teil läheb!» Jalg monitorile, kitarrisaba taeva poole. «Ja nüüd lööme käsi kokku, kõik koos, jaaa!»

45aastane Sibul pole kunagi nii teinud. Vaevalt ütleb ta laval tere ja aitäh, harva naeratab, ja ka siis irooniliselt.

Näib, nagu oleks tal kogu aeg mingi salaplaan, või siis on ta morn?

Tallinlased kohtavad teda tihti Sibulaküla või vanalinna vahel mõõdetud sammudega uitamas või mõnes kohvikus istumas. Kas mustad päikseprillid ees või pilk sissepoole pööratud. Seejuures tundub, et miski, mis teda vähegi huvitada võiks, ei jää talle märkamata.

Vahemärkusena: Sibulaküla on Tallinna ajalooline linnaosa, mis jääb südalinnast teisele poole Rävala puiesteed.

Harvades intervjuudes on Sibul pehmelt öeldes napisõnaline, veidi sarkastiline. Kaanepoissi pole temast saanud. Sellest kõigest piisab, et tekiksid müüdid salapärasest tüübist. Purjus? Tige inimene? Hull boheem? Ettearvamatult käituv geenius?

Kuum, aga see-eest töine suvi?

Töine? Kuidas võtta. Raul Söödi õpetaja Gary Thomas ütles, et see ei ole töö, vaid labour of love (tegemisrõõm).

Aga tihe on küll - õnnetuseks alustasin oma uut plaati kevadel ja see on nüüd täitnud tühimikke muude asjade vahel.Mida uuelt plaadilt oodata?

Ma ei tea isegi veel, mis tast oodata, seda raskem on seda sulle öelda.

Kaasa teevad Jürjendal, Sven Grünberg, Raul Vaigla, Saaremets… Siit ja sealt. Ma vaatasin eile filmi Joni Mitchellist, kus ta nimetas suurimaks kiituseks ühe pimeda muusiku ütlust, et sul on žanritu ja rassitu muusika. Ma ei oska öelda, mis stiili ma teen.

/Jääb nähtamatusse punkti põrnitsema ja manab mõtlikult:/

Prooviks, kuidas täna hiphop välja tuleb.

Miks te laulma hakkasite?

See oli väga ühemõtteline lause Slavka Kobrini poolt (pärast Tõnis Mäe lahkumist Ultima Thulest 1986 - VV). «Tõ budesh petj i vsjo!». Minul, Vaiglal ja Aare Põdral oli kõigil tohutu elektrilise Miles Davise vaimustuse periood, Kobriniga olime mänginud Jaak Joala saatebändis, sealt see Thule välja kasvas.

Ja kuna mina hakkasin ühe improviseerimise käigus veiderdades mingeid trafaretseid bluusisõnu ümisema, umbes «feels so blue and lonely» (nii üksik ja kurb on olla), siis… noh, laulan, ega ma ei saa end lauljaks pidada, ma edastan teksti.

Kähisevat häält kohe omaks ei võetud.

Klassik Kahu kirjutas, et mu hääl on «maneristlik ja talumatu». Et ei olnud minus midagi mürgist ja psühhedeelset vist.

Teie esimene esinemine oli…

… 1976 Magnetic Bandiga. Olin just keskkooli lõpetanud. Nii et tänu Grapsile ma siin üldse olen! Graps tegi uut bändi ja ma ei teagi, kuidas mina sinna sattusin. Koos Sergei Pederseni, Priit Kuulbergi ja Mati Tibariga…

Aga seal ma sain olla üsna vähe aega, sest Saaremaa festivalil kukkusin koos Jaanus Nõgistoga müürilt alla ja murdsin õlavarreluu. Läksin Nõgistot jahtklubisse saatma, mina ei teadnud, kus see on, tema ei öelnud… No, ütleme delikaatselt, et ei öelnud. Tegelikult ei saanud öelda. Kui me olime piisavalt palju turninud, siis ta arvas, et võiksime alla minna.

Siis olid ladvad.

Lõbus napsitamine ja hoop karjäärile.

Ma väga vintis ei olnudki. Seal olid igasugused muud asjad ka. Laulsin tollal üliõpilassegakooris ja see käis Grapsile hirmsasti närvidele. Kui ta ei olnud just kõige paremas tujus, siis sõimas mind kirjandushuviliseks koorilauljaks. See nagu ei lõhna rocki järele.

Mingis telesaates arvas keegi küsija mul sellepärast mingit kibestumist olevat. Et ma Grapsi juurest kinga sain, nagu ta väga plastiliselt väljendus.

Oli siis hea meel või?

Aga mina hoopis kohtusin Peeter Malkovi ja vendade Vartsudega ja sai tehtud Haak; siis kutsus hea sõber Peeter Brambat mind In Spesse ja paremini ei saanukski minna. Olime mõjutatud King Crimsonist Creamini.

Ja kuigi teil ei ole muusikalist haridust, saite keskkoolist otse muusikuks, ja seni pole te muuga tegelenudki, elatute ainult muusikast. Harv juhus Eestis.

Seda küll, mul on võib-olla lihtsalt õnne olnud. Seni olen inimestele korda läinud, aga äraelamine… ma ei tea. Kõik sõltub sellest, palju sa tahad tarbida. Ülbe öelda, aga… See ei ole oluline teema. See on see lõputu jutt, et kuidas ma ära elan. Ühes intervjuus alles rääkisin, et see kõlab halvasti. Ma ei ole siin selleks, et ära elada. See on solvav küsimus.

Ma ei tahtnud solvata.

Ei, sina ei küsinudki nii.Aga peaksite olema õnnelik inimene, kui teete, mis tahate, ja saate selle eest natuke raha ka.

Jah, ma olen õnnelik. Aga mind häirib üha rohkem see poptööstuse mogulite otsustamine inimeste eest, et a priori meeldib kõigile vot see. Tegelikult see ei ole ju nii ühene. Või Eesti plaadipoeomanike arvamus, et «see ei müü».

Mul on üks huvitav kogemus. Läksin ostma üht Van Morrisoni plaati. Müüja ütles, et seda ei ole, kuna see ei müü. Vastasin, et kuulge, igale plaadile on ostja. Siis tuli poodi üks Eestis elav inglise keelt kõnelev mees ja küsis sama plaati. Müüja kahtlustas kokkumängu.

Kust nad teavad, mis inimestele meeldib? Mul oli küll ebameeldiv kuulata, kuidas sellesama tuuri korraldajad rääkisid, et rahvast on üle ootuste. Hakkad endale tunduma tundmatu suurusena.

/Ei tea, kas mees kõrvallauas kuulis seda, aga ta tuleb ütlema: Riho, vapustavad kontserdid on Thulega, noored kõik kiidavad, uus publik on peal. Riho tänab./

Ultima Thule vanad lood võidavad juba uut põlvkonda?

Nojah, tegelikult on üsna naljakas laulda neid 80ndate lõpu sotsiaalseid tekste, mida osa ei taha mäletada, ja noored ei peagi mäletama neid mullistusi. Ilmarine ja Dvigatel, Soome aeg, aga Moskva kell. /Teeb põlgliku näo:/ Mis jura? Hülge möla! Mida nad koogavad!

Valusaid teemasid tuleb ju ühiskonnas järjest juurde.

Miks nad vait on, kõik need rebellid? Miks nad ei kisenda?

Punkarite kisa ei ulatu pinnale, aga suured tegijad…

/Naerab:/ … tegelevad igavikuliste probleemidega.

Nagu ka teie.

See tuleb ealistest iseärasustest. Võib-olla Iggy Pop kannatab veel ära rebelli imidži. Teised tahavad väärikalt vananeda. Võib-olla ütleme ikka sina?

Üritan ikka vanemaid inimesi teietada.

Mis ma nüüd nii vana olen.

Kas raha- ja asjadekultus Eesti ühiskonnas sisemist mässu ei tekita?

Kui sa oled paratamatult selle sootsiumi liige, siis sa ei saa seda päris eirata, ma pean hambad ristis küsima oma raha. Puhtast rõõmust millegi tegemine on vist säilinud Lõuna-Eestis, kus üks naabrimees saab teisele öelda, et «ole hää miis, tee niisama ära», ja teine teeb.

Kui sa pead oma tasu nõudma, siis see tekitab tohutut stressi. Mängime kapitalistlikku ühiskonda, nagu see oleks ideaalne ühiskonnatüüp.

Paremat ei ole välja mõeldud.

Ma ei tahaks ajalehes nii kõrgelennuliseks minna. /Iroonilise muigega:/ Kitarrist arvab…

Mida nimetad luksuseks?

Et ma ei pea tegelema asjadega, mis mind ei puuduta. Aga seda välja öelda ei ole hea, sest ei tohi kõrgiks minna.

Kui palju sulle loeb, mida sust arvatakse?

Oleks ju väga pueriilne praalida, et mind absoluutselt ei huvita, mis teised must arvavad. /Mängib ülbajat:/ Ma olen ise, vot selline, oaaah!

Boheemlikku ellusuhtumist panevad materialistid pahaks.

Muidugi see tekitab suhtlemisraskusi mõne kolleegiga või mõnel pinnal. Aga ma loodan, et paremad päevad on möödas. Rokenrolli-elustiil sureb siin lihtsalt välja.

Kasvad tavaliseks täiuslikuks ühiskonnaliikmeks.

Nojah. Ega seda rokenrolli ja boheemlust pole siin maailma mõistes kunagi olnudki. Nõukogude võimu viljastavates tingimustes oli väga tähtis olla boheem, töötada katlamajas või veepuhastusjaamas ja siis kohvikus sõpradega keelt sügada, aeg-ajalt poetades: «Kafka on kihvt kirjanik.» Siis oled intellektuaal.

Sel ajal võtsite pärast kontserti kõvasti napsu, aga nüüd?

Ega see mingi reegel ei olnud juba siis. Aga juhtus jah. Clapton ütles, et temast sai alkohoolik sellepärast, et ta kartis minna lavale, jalad värisesid, ta pidi julgust võtma. Siis selgus, et teistmoodi ei oskagi.

Kas sul on ka olnud probleeme julguse ja viinaga?

Nüüd enam mitte. Aga ma olin varem tõesti väga häbelik.

Sellest siis see sissepööratus. Ei sa käsi rahval käsi kokku lüüa ega midagi teha.

Nojaa, aga mulle tundub see ka tobe. Mulle tunduvad naljakad need rokenrolli kohustuslikud mallid, et jalg monitorile ja /üürgab kähinal:/ guudiivning! Pärnu! Kuidas teil läheb!

Vähestel tuleb see orgaaniliselt välja. Võib-olla ma ei jaga mängu, aga mulle tundub see koomiline. Aga võib-olla hoopis ma ei kanna rokenrolli poose välja.

Chopin ütles, et kui sa tahad, et sind kuuldaks, mängi kõvasti, kui aga tahad, et sind kuulataks, mängi vaikselt.

Mis on sulle elus tähtis muusika kõrval?

Armastus on kõige tähtsam. See on nüüd kõige üldisemas plaanis. Ma olen väga õnnelik, et olen kohanud palju ilusaid inimesi.

Abielus oled?

Ei ole.

Ma ei tahaks rääkida kellestki konkreetsest inimesest. Armastada saab paljusid inimesi. Ja armumine on veel hoopis midagi muud.

Aga oled sa mõelnud, et pole enam esimeses nooruses, peaks elu stabiliseerima, kindlustunne, kõik need keskea ja väikekodanluse rõõmud.

Usun, et ma olen kõvasti stabiilsem kui aastaid tagasi. Oleks ka aeg juba. Võib öelda, et ma olen leppinud endaga, ma vähemalt püüan endaga leppida. Üldiselt läheb see kõigi meestega nii, et nooruses on mäss, millalgi tuleb perekond, stabiilsus… Inimesele võib tunduda, et ta on panetunud. Aga see ongi noorukist meheks saamine. /Muigab./ Nagu Kaplinski ütles, raske on noorukil meheks saada. Ja raske on mehel inimeseks saada.

Sul on see kõik hiljem tulnud?

Võib-olla ka. Aga selline mulje jääb, kui vaadata, et tüüp on kogu aeg püüne peal. Head mehed lähevad aastatega ainult paremaks. Rolling Stones oli nii hea viimati kuuekümnendail.

Üldiselt arvatakse muusikute kohta, et nad on palju hullemad, kui nad on. Sa ei saa aastakümneid laval olla, kui sa oled elupõline alkohoolik ja narkomaan. See ei ole füüsiliselt võimalik.

Oled sa kunagi tundnud, et ei jaksa jälle minna õhtul kuhugi, kitarr käes?

Eks vahel väsitab, aga kui selle üle oigama hakata, siis on midagi juba väga viltu. Mul oli pärast jaanipäeva seitse vaba päeva. See on päris haruldane. Aga ma ei rapsi nii väga. Ma lähen jalutan päeval linnas. Joon kuskil ühe kohvi. Vaatan ringi. Umbes nii ma elan.

Mul on väga vedanud, et sattusin kokku Grapsi, Vartsi, Tüüri, Kuulbergi ja teistega, et olen olnud nii vägevate meeste bändis nagu Mäks ja Joala.

Edasi räägib Sibul pikalt oma muusikalistest elamustest. Tema seni viimased hiilgavaimad plaadiostud on olnud King Crimsoni «The Power To Believe» (2003) ja Wigwami «Tombstone Valentine» (1970).

Hetk hiljem paneb ta ette, et käib kodus ära ja toob need plaadid. «Äkki tahad kuulata?» Muidugi.

Bände Riho Sibulaga

Sibul on kitarri mänginud ja/või laulnud muusikalistes kollektiivides Magnetic Band, Haak, In Spe, Kaseke, Propeller, E=mc2, Lainer, VSP Projekt, Kobrin Blues Band, Kappel, Varts, Sibul, Muusik Seif, Ultima Thule, Estonian Dream Big Band, Eesti Keeled, duo Sibul-Jürjendal, trio Sibul-Sooäär-Saaremets jm.

Riho Sibula üks uuemaid projekte on «Tuigutuled», kus vokaalsolist on Maian Kärmas.

Välismaa staarielust

Üks Riho Sibula noorema põlve lemmikbänd, soomlaste Wigwam sai enam kui 30 aasta eest Britis nii popiks, et neile pakuti head lepingut ja kortereid Londonis.

«Nuclear Nightmare» kordusväljaande plaadi vahelehel kirjutas üks Virgini boss, et «nad lahkusid Soome kummalise tunde ajel, mida nad nimetasid koti-ikävä (koduigatsus)».

Sibul: «Läksid oma metsa tagasi. No mis siis. Ei tahtnud olla enam. Mis siis tähtsam on, kas end hästi tunda või et mingi Jim sind teab. Ma teinuks võib-olla samamoodi, kui mul see võimalus olnuks. Suur asi on ka see, kui sa oma keeleruumis midagi tähendad.» ā