Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/02/19/6357343t1h2b18.png)
/nginx/o/2008/07/13/56508t1h0c7b.jpg)
Laupäeval lõppes vihmases Karlovy Varys 43. filmifestival.
14 konkursiprogrammi filmide üle mõistis kohut žürii, kelle hulka kuulusid ka tšehhi uue laine juhtfiguur, režissöör Ivan Passer, ameerika indie-kino üks tähttegelasi, produtsent Ted Hope («21 grammi») ja legendaarne Oscari võitnud operaator Vilmos Zsigmond, kes on üles võtnud Steven Spielbergi, Robert Altmani, Brian De Palma ja Woody Alleni filme.
Festivali peaauhinna, Kristallgloobuse võitis taani režissööri Henrik Ruben Genzi «Frygtelig Lykkelig» (kohutavalt õnnelik) – veidra põhjamaise huumoriga vürtsitatud lugu kahtlasse väikelinna saadetud politseinikust, kes satub seal isevärki elanike ja mõrvamüsteeriumide keskele. Žürii eriauhinna sai indoneesia film «The Photograph» (rež Nan T. Achnas) – südamlik ja poeetiline jutustus vaese prostituudi ja traagilise minevikuga fotograafi kummalisest sõprusest.
Parimaks režissööriks tunnistati vene lavastaja Aleksei Uchitel filmi «Plenni» (vang) eest – Lev Tolstoi «Kaukaasia vangil» põhinev lugu kahe vene sõduri ja nende islamipoisist vangi vahel tekkinud humaanseist tundeist.
Tuntumad auhinnasaajad olid Robert De Niro – Kristallgloobus silmapaistva panuse eest maailma kinomaastikule – ja igipõline Dracula Christopher Lee, kes sai maineka festivali presidendi auhinna.
Eesti jäi auhinnata
Eestit esindas tänavu kaks filmi. Rene Vilbre narkoteemaline noortekas «Ma olin siin» osales idablokimaade programmis «East of the West», seekord napsas eesti filmi eest auhinna kasahstani režissööri Sergei Dvortsevoi lummav armastuslugu Kasahhi steppides – «Tulpan».
Veiko Õunpuu «Sügisballi», mida näidati konkursivälises programmis «Horisondid» koos näiteks Martin Scorsese, vene radikaali Aleksei Balabanovi ja ungari vanameistri Bela Tarri uute filmidega, linastus koguni kolm korda pilgeni täis saalile, Taavi Eelmaa ja Juhan Ulfsaki sissejuhatatud seanss pälvis erakordselt sooja vastuvõtu.
Kokku näidati 235 filmi, mul õnnestus festivalinädala jooksul vaadata vaid 36 linateost, neist meeldejäävaim oli Austria «Revanche» (rež Göts Spielmann) – Ulrich Seidli ja Michael Haneke parimais traditsioones tehtud film kuriteost, juhusest, saatusest, kättemaksust ja andestusest.
Silmatorkav linateos oli ka norra režissööri Bent Hameri («Faktootum») «O’Horten», mõnusa absurditunnetusega lugu vanast rongijuhist ja tema argise elu omasoodu voolavast sündmustejadast.
Dokumentalistikast lummas visuaalselt inglise film «Man on Wire» (rež James Marsh) – lugu pöörasest mehest, kes 1974. aastal proovis illegaalselt jalutada WTCi ühest tornist teise kitsast metalltraati mööda. Film pälvis ka parima dokfilmi auhinna.
Sama haarav oli hispaania film «Today, the Same Day is Different» (rež Xavier Baig, Oscar Moreno) – hämmastav lugu kahtlaselt vanaks elanud endisest gangsterist ja heroiinisõltlasest Tonyst, ta argipäevast ning williamburroughslikust elufilosoofiast.
Festivali lõpetas ABBA muusikali põhjal tehtud «Mamma mia» (rež Phyllida Lloyd), peaosas Meryl Streep.
Mamma mia!
Ka festivali piinlikemate katsumuste üleelamise järel – leedu teismelise neiu siseagoonia leekides põlemine filmis «Collectress» (rež Kristina Buozhyte) ja vähihaige naise siseilma avardumine uute seksuaalelamuste, imelise tervenemise ja superstaariks saamise kaudu filmis «Kitarr» (rež Amy Redford) – ei jäänud vaatajal ka kogu lugupidamises Meryl Streepi vastu selle filmi kohta muud öelda kui mamma mia!
Aga vaatajate kannatusi premeeriti uhke lõpupeoga, voolas šampanja, vulisesid šokolaadifontäänid ja Christopher Lee igavest noorust ja surematust tõotavad vampiirikihvad välkusid veel hiliste öötundideni.