Oranžid presidendililled kuldavad Rüütli roosiaeda

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Kadrioru pargi Roosiaias õitseb 1200 roosi 75 sordist Ristiga õnneämblik ukerdab kõrgel roosal müüriseinal, mis presidendilossi taga laiuvat Roosiaeda uudishimulike silmade eest varjul hoiab. Teine kutsumata külaline, kes müüri miskiks ei pea ja vuhinal riigipeale külla tuiskab, on kirju liblikas. Ning öösiti hiilib ei tea kust Roosiaeda üks jänes, et pöetud elupuude varjus silm looja lasta.

Ülejäänud võivad presidendi kantselei taga olevat aeda vaid ette kujutada, sest erinevalt Kadrioru lossi kõigile avatud Lilleaiast pääsevad presidendi Roosiaeda vaid riigi esimese mehe külalised ja ekskursioonid. Aga homme kell 15 on Roosiaia rohelised väravad kõigi jaoks valla, sest seal toimub Eesti Vabariigi taasiseseisvumispäeva puhul rahvusooperi poistekoori ja kaitseväe orkestri kontsert, hoonest astub aia krudisevatele radadele ka president Rüütel.

1718. aastal rajatud Kadrioru pargi algusaegadel lainetas praeguse Roosiaia kohal hoopis Luigetiigi suurune Miraažitiik, mille kunagisi piirjooni reedab praegu kolmesaja-aastaste saarte ja pärnade asetus. Kahest eri tasapinnal olevast terrassist koosnev Roosiaed loodi presidendi kantselei hoone ja Kadrioru lossi Lilleaia vahele alles 1930. aastate lõpus.

Inglise looduspargi stiilis kujundatud ülemisel terrassil pürib pilvedesse ridamisi puid, mis istutatud juba tsaar Peeter I ajal. Kadrioru pargi direktor Ain Järve piidleb isaliku uhkusega ka siinseid haruldusi - Eesti kõrgeimat valgemändi ning pisut hilisemast ajast pärinevat mandžuuria tiibpähklipuud, mida Eestis kahest eksemplarist rohkem polegi.

«32 sorti puud-põõsad, mis siin kasvavad, teevad sellest aiast ühe põrgulikult põneva dendropargi,» nendib aednikuharidusega pargidirektor. «Aga paraku on 1938. aastal siia maha pandud istikute nimekiri kaotsi läinud ja isegi meie dendroloogid ei oska täpselt öelda, mis on mis.»

1200 roosi

Pseudobarokses stiilis loodud alumisel terrassil on koha leidnud nelinurkne bassein kahe kõrge purskkaevuga, elupuudega ääristatud teerajad (mida mööda presidendipaar aeg-ajalt jalutamas käib) ning peenrad 1200 roosiga. Kokku 75 sorti, valgest tumepunaseni, ilmastikumõjudele iseäranis vastupidavad. Tänavu suvel istutatud õblukesed taimed tahavad Ain Järve sõnul paar aastat kosuda, selle ajaga täieneb ka sordivalik, lisanduvad roosigaleriid ja Eesti esimesed rippuvad roosipuhmad.

«Siis on Roosiaed vapustav, ma luban!» kostab Järve.

Riigipeade lilled

Pargidirektoril on teisigi soove-plaane varuks, kõik endisaegseid jooniseid-kavatsusi järgimas.

Ta tahab, et Roosiaeda ja Lilleaeda lahutavat suursugust galeriid ääristaks pärnarivi. Et ülemise terrassi põõsakollektsioon tasapisi täiendust saaks. Et seni tühjalt seisnud müürinishshidesse riigipeade büstid asetuks. Et tormid sajanditevanustele puuharuldustele liiga ei teeks. Tunamullune aasta, kui raju ööga pargist üle 160 puu hävitas, on liigagi hästi meeles.

Aga neil, kes homme parki saabuvad, soovitab Ain Järve jälgida eeskätt roosiõite värvi, nende kooskõla ja üleminekuid. Näiteks esimesed, kes laiast trepist aeda astuja pilku püüavad, on oranžide õitega ‘President Konstantin Päts’ ja kollane ‘John F. Kennedy’. Neist esimene õitses umbes samas paigas juba siis, kui tema nimekaim kõrval presidendilossis riiki ohjas.

Aga Arnold Rüütli nimelist roosisorti kaunis aias ei leidu. Selle aretamine seisab roosikasvatajatel alles ees.

    Tagasi üles