Eestis tavapärane helkuri kandmine on naaberriikides võõras
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2008/12/23/109141t1hbc95.jpg)
Kui Eestis on pimedal teel helkuri kandmine suisa kohustuslik ja selle helkleva eseme palitu või koti külge riputamine väga tavapärane, siis meie naaberriigid Läti-Leedu, aga ka meile paljuski eeskujuks olev Saksamaa ei tea sellest vajalikust esemest suurt midagi.
Meist lõuna poole jäävatesse riikides võib pälvida tänaval tähelepanu jope küljes rippuva helkuriga - tullakse ligi ja osutatakse jope küljest «kukkuma» hakkavale esemele või päritakse, mis asi see on. Ometigi ei ole näiteks Läti või Saksamaa talved valgemad kui Eesti omad, kus helkurit suisa odavaimaks elukindlustuseks nimetatakse.
Maanteeameti pressiesindaja Allan Kasesalu sõnul sai Eesti idee helkuri kandmise propageerimiseks 1995. aastal Soomest ja sellest ajast peale on amet selgitanud helkuri vajalikkust iga-aastaste kampaaniatega. «Lätis on meie teada ka selliseid kampaaniaid hakatud tegema, kuid neil on puudunud järjepidevus,» ütles Kasesalu.
Statistika toetab eesmärki
Eesti statistika näitab, et helkuri propageerimine on jalakäijatega juhtuvaid õnnetusi palju vähendanud. Kui 1995. aastal hukkus liikluses 73 jalakäijat, siis see number hakkas kiiresti pärast kampaaniate algust vähenema ja on tänaseks jõudnud 11ni.
Seejuures võib välja tuua, et enamik traagilisi õnnetusi juhtub just ilma helkurita jalakäijatega - helkurit kandnud jalamehi on kogu selle aja vältel hukkunud maksimaalselt kaks aastas.
«Pooled hukkunud helkuriga jalakäijad on selle õnnetuse ise põhjustanud: astunud teele liiga lähedal oleva sõiduki eest, foori vale tulega või muud sellist, mille puhul helkuri olemasolu ei loe ega päästa,» tõi Kasesalu välja analüüsi tulemused.
Samuti on viimasel ajal juhtunud õnnetusi, kus märgitakse, et jalakäijal oli helkur, nagu nõutud, paremal küljel. «Aga kui helkur on kinnitatud paremale küljele ja teed ületama asutakse vasakult läheneva sõiduki eest, siis ei ole helkurist eriti kasu, sest seda ei ole enamasti näha,» selgitas pressiesindaja.
TNS Emori uuring näitas, et 2007. aastal pidas 74 protsenti Eesti elanikest helkuri kandmist enda puhul väga vajalikuks. Samamoodi liigub pidevas tõusujoones ka helkuri kasutajate osakaal - alati kannab helkurit iga teine 15-74-aastane elanik ning vähemalt mõnikord 73 protsenti elanikest. Laste puhul peavad helkuri kandmist väga vajalikuks koguni 96 protsenti ja lapsed kannavadki seda täiskasvanutest enam.
Maanteeameti peadirektori asetäitja Villu Vane on varem öelnud, et liiklusõnnetustest moodustavad 20 protsenti kokkupõrked jalakäijatega, kuid hea liiklusohutuse tasemega riikides jääb see alla 15 protsendi. «See on üks reserv, kus me saame elusid päästa,» ütles Vane. Samas tunnustas ta seda, et pimedal ajal väljaspool asulat hukkunud jalakäijate arv on pidevalt vähenenud ja pidas selle põhjuseks suuremat helkurit kasutamist ning jalakäijate teede ja valgustuse paranemist.
Liiklusõnnetused jalakäijatega:
1995 - 240 õnnetust, hukkunuid 73 (info helkurikasutuse kohta puudub)
1997 - 174 õnnetust, hukkunuid 52 (info helkurikasutuse kohta puudub)
1999 - 256 õnnetust, hukkunuid 66, neist helkuriga 1
2001 - 244 õnnetust, hukkunuid 38, neist helkuriga 0
2003 - 222 õnnetust, hukkunuid 32, neist helkuriga 1
2005 - 268 õnnetust, hukkunuid 37, neist helkuriga 1
2007 - 191 õnnetust, hukkunuid 24, neist helkuriga 2
2009 -104 õnnetust, hukkunuid 11, neist helkuriga 1
Allikas: Maanteeamet