Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eelmisel teisipäeval kirjutas Postimees Eesti tüdrukust, kes rääkis Itaalia ajakirjas lühidalt tema vastu suunatud koolivägivallast. Nüüd on seesama tüdruk valmis oma kohutavaid koolikogemusi Eesti lugejaile kirjeldama.
Praegu 15-aastane Tartu tüdruk (kelle nime jätab Postimees tema huvides avaldamata) on klassikaaslaste kiusamise all kannatanud juba esimesest klassist alates. Ta kandis prille, hoidis natuke kühmu ja oli tagasihoidlikum kui teised. Laste jaoks oli see kiusamiseks piisav põhjus, oletab tüdruku ema.
Intervjuud andes ajab mineviku meenutamine tüdruku mitmel korral nutma. Aga ta räägib edasi, sest usub, et ehk on mõnel teisel koolivägivallaohvril tema jutust kasu.
Algklassides õppisid ühes Annelinna koolis - kuidas lapsed sind seal kohtlesid?
Nad tõrjusid mind. Nügisid ja tõukasid, poisid näitasid rusikat ja küsisid, kas tahan peksa saada. Ükskord unustasin prillid koolimajja ja hommikul kooli tulles leidsin need katki väänatult oma vahetusjalanõude seest.
Mida sa kiusajatega tegid?
Eriti ei midagi. Aga vahel hakkasin nutma ja ütlesin õpetajale ära, siis õpetaja rääkis teiste lastega. Minuga ka, et ma olen tegelikult nii ilus ega peaks kogu aeg nutma.
Milliste ootustega sa pärast 4. klassi Mart Reiniku gümnaasiumisse läksid?
Lootsin, et äkki saan seal teistega rohkem sõbraks. Algul läkski normaalselt. Aga kuna olin varasema tõrjumise pärast tagasihoidlik, mind ei huvitanud meikimine ega poisid, nagu teisi tüdrukuid, hakati minust ka uues koolis eemale hoidma, mind mõnitama.
Mitte küll kõik, igapäevaseid kiusajaid oli 5-10. Osa kiusas mind mõnikord ja osa pole mulle kunagi halvasti öelnud.
Kuidas sind kiusati?
Klassikaaslased sõimasid mind lolliks või litsiks või väärakaks, hoidsid minust eemale, nagu oleks minu puudutamine halb. Mõnikord ei lastud mind klassi sisse, mu vihikuid loobiti maha või lükati laud ümber.
Poisid pildusid mind igasuguste asjadega - õunte, marjade, pastaka, no ja tatikuulidega muidugi ka. Keegi sülitas mulle pähe, mitu korda on näts juustes olnud. Poisid on mind rõivistusse kinni pannud, kui läksin pärast tunde jopet võtma. Kui õpetaja andis teha mingi rühmatöö, siis ei tahtnud keegi mind enda rühma, pidin üksi olema.
Kas sulle füüsiliselt ka haiget tehti?
Tüdruk, kes mu taga istus, võttis stendilt nõela ja torkis mind tunnis. Kui mul selg haige oli, lõid tagapingi poisid mind joonlaua ja rusikatega selga.
Aga sõnadega tehti rohkem haiget. Näiteks üks tüdruk mõtles välja meie klassi sugupuu - kes on kellega abielus ja kes kellest põlvneb. Mind pandi ühe paari ainukeseks lapseks ja sugupuu koostaja rääkis kõikidele, et kuna mina olen mingi hälvik, ei tahtnud see paar rohkem lapsi saada.
Kas mõni päev oli ka selline, kus sind ei kiusatud?
Mmm Ei, vist mitte. Alati, kui viimane tund lõppes ja teised hakkasid lõbusas tujus koju minema, mõtlesin: «Huvitav, kas ma jõuan koduni nii, et keegi mulle midagi pahasti ei ütle.»
Kui tihti jõudsid?
Tavaliselt mitte.
Aga koolimajast väljaspool said kiusajatest ometi rahu?
Ei, nad ei jätnud mind tänaval ka rahule. Kui mind nägid, siis karjusid roppusi ja tegid nägusid. Ma ei julgenud isegi poodi minna.
Kas õpetajad ei keelanud kiusajaid?
Sain mitu korda märja ja kriidise tahvlilapiga vastu pead - õpetaja ütles ainult, et tooge lapp siia.
Mõnikord käis klassijuhataja lastega rääkimas ja ähvardamas, et läheb direktori juurde. Siis sain mitu päeva rahu, aga see ei tähenda, et mind päris rahule jäeti. Alati leidus keegi, kes midagi ütles, kas või mõned teiste klasside õpilased.
Oled pidanud koolimurede pärast isegi haiglas olema?
See oli 7. klassi lõpus, eelmisel kevadel. Mu enesehinnang oli kiusamise tõttu jube madal ja hakkasid tekkima masendus ja alaväärsuskompleks. Käisin küll iga päev koolis, aga mõtlesin: «Appi, homme ma enam ei tule, ma ei taha seitse tundi alandust taluda.» Aga ikka läksin, sest ei tahtnud, et õppimine kannataks. Kuni lõpuks ma ei suutnud enam ega tahtnud elada.
Kas tahtsid surra?
Mul oli nuga juba käes. Tablette võtta ei tahtnud, veenide läbilõikamine oli kõige parem mõte.
Tänu millele sa ei lõiganud?
Ühel hetkel läks olukord päris hulluks ja siis oli mul kõigest suva. Ei tahtnud enam surragi, olin nagu robot. Mõtlesin, et hullemaks enam minna ei saa, nagunii oli kõik halvasti. Siis olingi neli päeva haiglas, võtsin antidepressante.
Kui haiglast koju tulin, oli õppeaasta lõpuni kolm nädalat jäänud. Ema ei lubanud siis kooli minna, muidu langen jälle masendusse. Õpetaja ütles ka, et ärgu ma viimasel päeval tulgu, ta annab mulle tunnistuse hiljem kätte. Aga läksin ikkagi.
Klassikaaslased olid imestunud, kui mind nägid. Hõikasid: «Oo, miks sa ometi surnud ei ole? Me nii õudselt lootsime.»
Mida sa sellise tervituse peale tundsid?
Et mitte miski ei muutu. Mõtlesin, et ma pole neile midagi halba teinud, kuidas nad saavad üldse nii öelda. Nende arust võib see olla naljakas, aga mulle jääb ju meelde.
Kui tihti sa nutnud oled?
Iga päev nutsin, mitu korda. Koolis ka, ma ei saanud teisiti. Ma ei hakanud kiusajatele vastu, lihtsalt nutsin.
Oled sa kunagi proovinud end kaitsta?
Kord tuli klassivend norima, lõin teda jalaga, aga sain ise rohkem haiget kui tema. Mõnel korral olen proovinud midagi öelda, aga siis sain kümme sõna vastu ja asi läks hullemaks.
Oled püüdnud ka politseist kaitset otsida?
Möödunud talvel kirjutasin Tartu politseis avalduse. Politsei hakkas õpilasi ja õpetajaid küsitlema, aga otsustas pärast, et kedagi ei karistata. Et minu kiusamise kohta on liiga vähe tõendeid, enamik õpetajatest polnud midagi märganud ja õpilased ütlesid, et nemad pole midagi teinud.
Tean veel mitut last, kes on koolivägivalla pärast politseisse pöördunud, aga veel rohkem olen kuulnud, et kiusatakse hullult, aga midagi ei tehta.
Kooliuksest sisseastumine oli sinu jaoks vist tõeline julgustükk?
Tegelikult küll. Aga mõtlesin ikka, et kui ma hästi õpin, siis jõuan kunagi kaugemale kui nemad ja saan oma unistused teoks teha.
Millest lohutust leidsid?
Unistamisest. Ja kui ma mõne hea hinde sain. Aga isegi siis varjasin oma rõõmu teiste eest, sest nad oleksid mu tuju kohe ära rikkunud.
Kas teisi lapsi ka kiusati?
Paari tüdrukut kiusati veel, aga vähem - nad olid ka teistsugused kui ülejäänud.
Kes su pinginaaber oli?
Vahel istusin nendesamade kiusatavate tüdrukutega, aga üksi ka. Kord jäi üks tüdruk tundi hiljaks ja kõik muud pingid olid täis, ainult minu kõrval oli vaba koht. Õpetaja käskis tal minu kõrvale istuda, aga tüdruk vastas, et ei istu mingil juhul selle lollaka kõrvale. Õpetaja ütles, et istud või lähed minema, ja tüdruk läkski klassist välja.
Eelmisel sügisel läksid uude kooli. Kas seal on rahulikum?
Vana kooliga võrreldes on seal täielik õndsus. Mõned poisid hakkasid mind küll kiusama, aga õpetaja pani nad kuidagi paika. Ülejäänud klassikaaslased on toredad, iga päev juhtub midagi naljakat.
Aga kui vanad klassivennad tänaval vastu tulevad, siis nad ikka karjuvad mulle midagi või sülitavad.
Millest sa ilma oled jäänud?
Normaalsest koolikeskkonnast ja sellepärast kannatas ka mu õppimine. Sõprusest. Tulevikust. Sest mulle jäävad need koledused kõik meelde. Ma ei unusta neid mitte kunagi ära.