Lugeja kiri: värvidest ja valimistest

Foto: SCANPIX

Seletada arusaadavalt Jürile-Maalile, et riigikogu liige või rahvasaadik, muidupoliitik, see või teine või kolmas, on millegi üle uhke, on ehitamas kuskile lasteaeda või ristmikku, lubamas sünnitoetust, aga mis lausa imelik – töötab –, on ilmselt selline saladus, mida tuleb kuulutada ja üldsegi mitte korralikult kaitsta, ei ole üldsegi tarvis, sest kõik tähtsad toimetajad on otsustanud alati õigesti ja pealegi oli otsustajatel asi ammu teada. Aga tegelikult on asi ikka tiba teistmoodi, kivid süüdlase surnuksloopimiseks olid ja on olemas, ja arvatavalt ka loopijad.

Ja oh imet – enne valimisi saavad suuremad tänavaaugud lapitud ning antud lubadused veel paremini teha ja edaspidi kõik mured lausa päevapealt lahendad. Ja oh imet – valmis-tehtud-lubatud, aga tegelikult Jüri-Maali peavad mõtlema, miks minna pensi järele pangaautomaadi juurde ja kas on ikka tõesti nii kallis selle rahanatukese koju toomine ja mis siis saab, kui pank pankrotti läheb ja kood ununeb, ja silmaarsti juurde saab ilmselt teises ilmas minna.

Pealegi on neile seletatud võimatust kõrgete ametnike palku vähendada ja istutada neid odavamatesse autodesse – seadused on sellised ja väärikas töö eeldab väärikat palka ja vägevat autot, aga bussisõit pealinnas pidi lausa muidu olema. Keegi külanaine teab kauplusautot oodates veel rääkida, et üks lubajatest on palganud ennast tööle tsimblilööjaks mingis ansamblis. Jah, parem olla seal tsimblimängija kui meile paljaste lubaduste jagaja, ilmselt ei ela kuidagi ära ja tont nende lubadustega. Poemees tahab vorstijupi eest jälle rohkem – ütleb lisaks, et värske on ja isegi liha on sisse pandud –, ja käsib osta suitsuanduri ja tulekustutaja, muidu saad trahvi. «Korrat ... mes asja – alles pidi keelatama lehmadel peeretamine, nüüd siis ka piip.» – «Ei-ei see hakkab siis huilgama, kui tare põleb, ja kustutada tuleb ise.»