Veiko Õunpuu tajub, et valitseb pärisorjus

Vaimne vabadus tuleb läbi kompromissituse: Veiko Õunpuu ei lase isegi hiigelsuurtel ja tugevatel jõududel end valitud teelt kõrvale lükata. Foto: Peeter Langovits

Tunnustatud filmirežissöörile meeldib vanade maalikunsti meistrite põhjalikkus ja pühendumus: pool aastat ei maganud naisega, neli kuud ei söönud liha, kuu aega hoidsid kätt kipsi sees ja kui maalima hakkasid, lõid kipsi puruks – et käsi oleks tundlik.

Me pole režis­söör Veiko Õunpuuga rääki­nud Kuressaare linnuse vallikraavi ääres John Bulli pubi terrassil tema uuest filmist veel kümme minutitki, kui erimeelsused kooruvad ereda suvelõpu päikese all päevavalgele.

«Ma saan aru, et te räägite kõigi nende inimeste nimel, kellele see tegelane on vastumeelne,» lausub Õunpuu, viidates mu vaenulikkusele tema uue, tuleva nädala lõpus esilinastuva mängufilmi peategelase, täielikult vastutustundetu Fredi suhtes. Ja lisab: «Ma ei tea, kuidas avada nendele inimestele seda filmi nii, et nad tahaksid kinno minna...»