Eesti tundmatu suur­tutvustaja

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Isehakanud piltnik: Vikipeedia arendamine pakub Ivar Leidusele huvi ning ta kutsub kõiki fotograafe, kellel on pilte, mis võiksid Vikipeediale kasulikud olla ning mida pole kahju ära anda, neid Vikipeedia projektile annetama. Taustal Keila vasallilinnuse varemed.

FOTO: Maarja Hindoalla,

Kõik algas huvist okaspuude vastu. Pole selles ju midagi irriteerivat ega seksikat. Aga puud viisid piltideni – ja need on erutanud miljoneid silmapaare üle maailma.

Märkamatu taim: aga kui sellest foto teha, on Leidusel põnev uurida, mis liigiga tegu.

FOTO: Ivar Leidus

Tuhala nõiakaev.

FOTO: Ivar Leidus

Hiilguse märk: Tartu Toomkiriku varemete foto sai mullu fotokonkursil eriauhinna nii Tartu Ülikoolilt kui Tartu linnalt.

FOTO: Ivar Leidus

Loodus ja mälestis: Mõdriku obeliski pilt valiti tänavu 10. juulil Commonsi päevapildiks.

FOTO: Ivar Leidus

Kas teate, mis on maailma suurim fotokonkurss ja kuidas iseõppinud piltnikust eesti insener seal silma paistab ja endast märgi jätab?

Küsimuse esimese poole vastus: «Wiki Loves Monuments» (vt infokast), mille eesmärk on koguda Wikipediasse kvaliteetseid fotosid kultuurimälestistest. Just tänu sellele konkursile – ja siit tuleb küsimuse teise poole vastus – leidis fotograafia juurde tee Keilas elav raudteeinsener Ivar Leidus (37), kes jäädvustab juba mitmendat aastat suure innuga Vikipeedia tarbeks Eesti kultuurimälestisi ja loodust. Kusjuures teeb seda uskumatult hästi.

Ja kahtlemata edukalt. Suuresti tänu Leidusele on sel aastal Wikimedia Commonsi (vt veel kord infokast) ehk Wikipedia pildivaramu esilehele valitud fotodest iga kümnes Eesti päritolu.

Praeguseks on Leidus Commonsisse üles laadinud 2000 fotot Eestimaa arhitektuurist ja loodusest. Nimekiri jäädvustatud objektidest on peaaegu lõputu. Leiduse portfooliost leiab pilte mõisatest ja kindlustest, tuulikutest ja tuletornidest, kirikutest ja raudteejaamadest, samuti veekogudest, maastikest, puudest ja taimedest. Commons on üle maailma välja valinud 5368 parimat fotot, millest tervelt 37 on Leiduse tehtud. Pole ju paha tulemus mittekutselise piltniku kohta?

Kuna Leidusel kaks aastat tagasi veel korralikku kaamerat ei olnud, hakkas ta Keila lähiümbruses kultuurimälestisi pildistamas käima koos fotograafist sõbraga ning esitas esimesele konkursile «Kultuurimälestised Vikipeediasse» kogunisti 800 fotot, millest üks jõudis kümne parima sekka. «Ostsin lõpuks korraliku aparaadi ning läksin ja klõpsisin lihtsalt massiliselt,» meenutab ta kirega. «Kuigi kvaliteeti ei olnud suurt ollagi, tekkis sõltuvus.» Eelmisel aastal saavutas Leidus konkursil juba kolmanda koha.

Kuidas te pildistamas käite?

Kultuurimälestiste pildistamiseks on ette valmistatud marsruut. Võtan maa-ameti kaardi lahti ja vaatan, kus on kõige rohkem punkte. Eelduseks on see, et pean rongiga võimalikult lähedale saama, sest autot mul ei ole. Panen sõiduplaani kellaajaliselt kokku ja marsruuti tehes üritan kaardi pealt enam-vähem vaadata, kustpoolt võiks päike parajasti paista, kui ma kohale jõuan. Siis üritan kõik need paigad läbi sõita ja õhtul jälle rongi peale ning koju tagasi.

Sel suvel hakkasid head kohad otsa saama, sest rongiga ei saa igale poole. Praegu on rongiliiklus üldse vilets. Kui järgmisel aastal uued diiselrongid sõitma hakkavad, siis äkki õnnestub kaugemates kohtades ka ära käia.

Eelmine kevad-suvi-sügis tuli niimoodi kokku umbes 2600 kilomeetrit. Ma ei ole kunagi varem midagi sellist teinud ja sattusin arvatavasti sellistesse kohtadesse, kuhu ma enam kunagi ei satu.

Kui palju fotograafia teie vabast ajast võtab?

Ajamahukaks on see kindlasti muutunud. Üks asi on teha valmis marsruut, talvel on selleks aega, teine asi on see läbi sõita. Üks klõps võtab kõige vähem aega, aga oluline ajakulu läheb järeltöötlusele. Aga vastu saan hea tunde, mis on palju olulisem kui see, mis kõik ma pildistamisse sisse panen.

Te reisid on hästi läbi mõeldud. Kui palju jääb ruumi loomingulisusele?

Läbimõeldus tuleneb vist sellest, et olen insener. Üldjuhul tuleb loomingulisust kohapeal juurde, sest ma ei tea tundmatus kohas ette, mis seal üldse on, kuidas objekt välja näeb, kas mul õnnestub pilti teha ja mis ilmastikutingimused valitsevad. Väga paljud objektid on ka sellised, et kui sõidad kohale, siis vaatad, et seal ei saagi pilti teha. Näiteks mingid varemed, millel kesksuvel kasvab võsa ümber ja ei näegi midagi.

TÄHTIS ON NÄHA ILU

Selliseid olukordi, kui pilt jääbki tegemata, on Leiduse hinnangul ette tulnud umbes kolmandiku objektide puhul. Kuid ta ei lase ennast sellest segada. «Natukene on pettumus, aga sellepärast ongi hea, kui on palju objekte ühe reisi peal,» sõnab ta. Ja alati jääb võimalus teine kord uuesti kohale minna.

Kas fotograafia on õpitav?

Arvan, et kindlasti on. Kui sa juba palja silmaga näed, et miski on väga ilus, siis on lihtsalt kogemust vaja, et see pildi peale ka tuleks. Kõige tähtsam ongi osata näha ilusaid asju. Mina ka ei teadnud fotograafiast midagi. Esimene aasta, kui mul oli kõige odavam peegelkaamera, tegin terve aasta pilti ainult automaatrežiimis nagu seebikarbiga. Nüüd olen hakanud rohkem mõtlema, kuidas teravussügavust, säriaega ja valgustundlikkust muuta, ja läinud üle manuaalrežiimi peale.

PINNUKS SILMAS?

Esimest korda sattus Ivar Leidus Wikipediasse seetõttu, et talle pakuvad huvi okaspuud. Ta tegeleb nimelt ka puude istutamisega ja nii viis üks hobi teiseni. «Otsisin [veebist] informatsiooni puude kohta ja kui olin paraja koguse kokku saanud, siis mõtlesin, et võiks seda jagada, ning hakkasin Vikipeediasse puudest artikleid kirjutama,» meenutab ta. Nüüdseks on, tõsi, pildistamine okaspuuhobi üle võimust võtnud.

Miks te puid istutama hakkasite?

Olen pärit väiksest alevist, mis on väga roheline. Keila kodus vaatasin, et maja juures on üks tühi plats aastaid seisnud, seal võiks midagi kasvada. 2008. aastal võtsin labida kätte, läksin rappa, tõin ühe väikse männi ja istutasin sinna keset platsi. Seda puud ei ole muidugi enam alles, aga see oli nii hea tunne, kui see tehtud sai, et mõtlesin, et seda peaks hakkama veel tegema. Ja on läinud niimoodi, et viie aasta jooksul olen istutanud üle saja puu. Kõigepealt teen eeltööd, otsin välja mingi liigi ja teen plaani, kuhu võiks istutada. Raudkang ja labidas on olemas – Keilas on väga kivine pinnas, istutusauk tuleb sageli sisse raiuda.

TÖÖD ELU LÕPUNI

Ivar Leidus annab kõik oma fotod vabakasutusse, ainsaks tingimuseks on, et tuleb viidata autorile ja Wikimedia Commonsile. Küsimusele, kas tal kahju ei ole kauneid fotosid niisama ära anda, vastab ta kerge muigega, et ei ole. «Palju tähtsam on see tunne, mis ma sealt vastu saan,» ütleb ta. «Kõik fotograafid, kellel on selliseid fotosid, mis võiksid Vikipeediale kasulikud olla ning mida pole kahju ära anda, võiksid neid Vikipeedia projektile annetada.»

Kas objektid, mida pildistada, Eestimaal otsa ei hakka lõppema?

Muidugi on kultuurimälestistega nii, et kui oled juba korra hea pildi ära teinud, siis väga palju motivatsiooni ei ole, et uuesti minna. Aga arvan, et objekte ja mälestisi leidub Eestimaal nii palju, et elu lõpuni võib neid pildistada.

Juhul kui kultuurimälestised, mida pildistada, tõesti otsa peaksid lõppema või tekib rohkem vaba aega, tahaks Leidus teha looduspilte loomadest ja lindudest. «See oleks väga suur väljakutse,» tunnistab ta. «Ma imetlen loodusfotograafe, kes käivad ja varitsevad loomi. Võtavad telgi kaasa ja võib-olla kuu aega käivad ühes kohas ja siis saavad alles selle võtte, mida nad tegelikult tahavad.»

Tagasi üles