Elujanu ehk aukartus elu ees

, teatrikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Olin oma elu üksindusse elanud seks ajaks, kui me Eestis taas vabadus hakkas tulema. Vanus lähenes juba neljakümnele. Naine, kellega metsavahielu olin elanud, võttis me lapse ja läks teisele mehele. Teater ei tulnud meeldegi, elu pakkus dramaatilisust. Kuidagi tuimalt valus oli olla. Saaremaa, kus elasin, oli lukus kah. Seda valvas Vene piirivalve ja igaüks, kes tahtis, siia ei pääsenud.

Sügis hakkas otsa saama, tibutas lund. Läksin koos oma vanemate saarlastest metsameestega igapäevast leiba teenima ehk siis ränka ja rasket raietööd tegema. Olin sellises seisus, et ütlesin vanadele tarkadele meestele, et mina täna saagi käima ei pane. Konutan niisama. Muidugi ei tulnud konutamisest miskit välja. Rahutus vemmeldas veres.

Me raielank oli pisikese raba serval, kusagil ligidal hingas meri. Hulkusin siis mööda metsa, pea enesetapmise sundmõtet täis. Pilk otsis puudelt tuge. Teadagi siis, millist. Otsisin kaaki.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles