Juhan Ulfsaki uuslavastuse vaatamiseks ei pea olema 1990. aastate popkultuuri asjatundja, ehkki samas teadmised mõistmisele kahjuks ei tule. Kui selliseid asju, mida meile näidatakse, üldse mõista saab. Lavastus on kui pikk luuletus, mis mõjuv vaid avatud meeltele, muidu paistab ainult pealispind ja see ei ole pehmelt öeldes kõige ilusam.
Juhan Ulfsak on Sarah Kane’i kaks iseseisvat näidendit tervikuks kokku lavastanud. Üks ei kõneleks teiseta. Vähemasti seda lugu, mida lavastaja meile ilmselt rääkida tahab.
Lavastuse põhitoon on valu, nii füüsiline kui vaimne. Kusjuures füüsilist valu, ka väga vägivaldseid pildistusi, leiab esimeses vaatuses, mida mängitakse suurel laual (lauast laval), selle kõrval, peal ja all.
Meeldis, et näitlejad ja lavastaja ei varjagi, et veri, mis inimeste füüsilise vigastamise tulemusel peaks purskama, saadakse ketšupipudelist.
Ega see nähtut ilusamaks ja esteetilisemaks tee, aga annab sellegipoolest miski lootusekiire, et meiega nii otseses tähenduses seda ei juhtu, me ainult mängime seda mängu, et saada teada, mis see on. Ja võib-olla selleks, et nii ei läheks ei meiega ega teistega.
Oht on siiski olemas. Mulle meenus pilt septembri alguse Tartust, kus tänavatäis noori tundusid olevat just sellises meeleolus (see oli õhus), et vajuta vaid päästikule ja ta tuleb kaasa. On oleku- ja tundeolukorrad, kus ollakse nii väga «juhitavalt vabad».
Rattad
Just ratas on inimkonna suurim leiutis. Eluratas, jalgratas ... ka tabletid on rattakujulised, nii need, mis haigeks teevad, kui ka need, mis parandavad ...
Lavastus algabki jõulise, teatrisaali seinu täitva rõõmuvideoga, kus needsamad noored, ilusad ja õnnelikud, kes kohe me ees sundsituatsioonides oma elu välja- ja sissepääse armastusse ja/või kurjusesse otsima hakkavad, on veel üliõnnelikud. Kohad on tuttavad – Kalamaja kant, kohvik Boheem, F-hoone.
Kõik see on märk sellest, et see ei ole teiste lugu, mis toimub seal kusagil seitsme maa ja mere taga. Korra vilksatab kaader, kus teise vaatuse peategelast mängiv Taavi Eelmaa Kalamaja tänava äärse puumaja teise korruse aknast seda õnnelik-olemist näeb. Ta on veel püsti.
Pilti ja selle vaatajaid juhib Vaiko Eplik, kes laulab oma laulu, veenvalt, uskudes armastust. «Vaid sinu jaoks on kuskil keegi, mõeldes, et kuhu sa jääd, et kuhu sa jääd? / Et sinu jaoks on kuskil keegi, keegi hea. / Keegi hea, keegi hea ...,» laulab Vaiko laulu, mille nimi on «Armastus päästab maailma». See jääb pähe.
Lõpmatu üksindus
Armastus on üheks saamine, füüsiliselt ja vaimselt. Alasti olemine vaimselt ja füüsiliselt. See üheks saamine, kus kaovad sugu ja isiksus ... Kas see ikka peab nii sõnastatud unistus olema? Kas endaks jääda ja teiseks saada korraga on üldse võimalik? Ja mis rajad on käia, kui sul pole, keda armastada? Üksindus ongi lavastuse teema, lõpmatusse kulgev üksindus lausa.
Ja narkomaania. Armastus on ka sõltuvus. Sõltuvustel on komme inimest hävitada. Kõik on sõltuvus laiemas plaanis. Elu lõpeb varem või hiljem surmaga. Arvan, et parem hiljem, Krahli seltskond, arvan, arvab sama, usub ka nii.
Üledoosid. Kas neist saab hoiduda? Kuuekümnendatel biitlid laulsid «Lucy In The Sky With Diamonds» ja nende selle perioodi loomingust sündis imeilus, fantaasiarohke ja värviline film «Kollane allveelaev».
Kaleidoskoopiliste silmadega tüdrukud olid selles LSD laulus. Ilu, ilu, ilu ja harmoonia! Vägisi aga mõtled sellest, mis ja miks muutunud on. Miks sõltuvustest rääkides räägitakse vaid kannatustest? Mis üledoos on inimesi tabanud, miks rahva- ja suhtlemisrohkeimal ajastul võimendub pinev üksinduse piin?
Jah, tean seletust, et piinad tekivad, kui sõltuvuse tekitaja otsa saab, ära läheb, sureb – võõrutus on raske. Teisest ilmast tagasi tulla ei taheta või...
Sarah Kane lõpetas oma elu enesetapuga. Ma ikka veel usun, et kui inimesel on valus ja ta on võimeline oma valu loomingusse panema, vormist hoolimata, siis see leevendab valu, paremini kui arstid. Sarah Kane’i see ei aidanud. Tahan ikka veel uskuda, et see on erand.
Teine vaatus on Sarah Kane’i tunnete ja kannatamise, mõtete lugu enne enesetappu. Taavi Eelmaa esitab selle nii veenvalt, nagu oleks ta kõik need kannatused ise läbi teinud. Siin läheb mõte taas näitleja elukutse põhitõe juurde: hea näitleja oskab teiseks saada, teisena mõelda, enda isiksust unustamata ja seda kahjustamata.
«4.48» teise vaatuse pealkirjas on kellaaeg, kus maailmas pannakse toime kõige enam enesetappe. Taavi Eelmaa, õigemini küll Sarah Kane’i monoloog teises vaatuses on taas luuletus. Selles kui ühe hingetõmbega esitatus on nii palju eri varjundeid ja mõttekatkeid, et seda ei saa kirjeldada, seda peab kuulma ja nägema. Nägema, jah, ka sellepärast, et taas on sein täis pilti.
Nii Sarah Kane kui Taavi Eelmaa paluvad, üks näidendi, teine etenduse lõppedes (ja vaadake seda palvet, see räägib rohkem): «Palun tehke eesriie lahti.»
Sarah Kane
«Puhastatud» ja «4.48 psühhoos»
Lavastaja Juhan Ulfsak. Näitlejad Taavi Eelmaa, Mari Abel, Liis Lindmaa, Kait Kall, Ott Kartau, Ivo Reinok, Jim Ashilevi, Ragne Veensalu
Esietendus Von Krahli teatris
14. septembril