Rait Maruste: vihakõne, internetileim ja sõnavabadus

Rait Maruste Foto: Peeter Langovits

Otsides õiget viisi vihakõne probleemiga tegelemiseks, tuleb leida põhjendatud tasa­kaal kahe põrkuva väärtuse, inimväärikuse ja arvamus­vabaduse vahel, kirjutab riigikogu liige Rait Maruste (Reformi­erakond).

Enne  kui minust üleöö südametunnistuseta moraalne värdjas (J. Kivirähk, R. Raud) sai, töötasin 12 aastat Strasbourgis Euroopa Inimõiguste Kohtus, kus süütuse presumptsiooni ja sõnavabaduse kaasused olid ühed huvitavamad. Olin kümnete sellesisuliste arutelude ja otsuste tegemise osaline.

Viimasel ajal teemaks olnud kübervaenamise asjus orienteerumiseks tuleb kõigepealt selgust saada, millest räägime, ehk mis on vihakõne ja kuidas see suhestub üldiste väärtuste, õiguste ja vabadustega. Rahvusvahelise aluse hindamiseks annab Euroopa Nõukogu küberkuritegevuse konventsiooni lisaprotokoll, mis käsitleb arvutisüsteemide kaudu toime pandud rassismi ja ksenofoobia ilmingute kriminaliseerimist. Lisaprotokoll on pärit 2003. aastast ja jõustus 2006. aastal. Eesti on sellele küll alla kirjutanud, kuid ei ole ratifitseerinud, seega protokoll Eesti suhtes jõus ei ole. Kuid töö selles suunas käib.