Haridusminister Jaak Aaviksoo ütles intervjuus venekeelsele nädalalehele «Den za Dnjom», et ta kavatseb sõlmida keskhariduse lepingu Venemaaga nii kiiresti kui võimalik. Ja aluse selleks võiks luua tugev, süvendatud vene keele, kirjanduse ja kultuuriõppega kool.
Alustan küsimusest, mis juba ammu ei lase mind rahulikult magada. Mille poolest teie eelkäija ja erakonnakaaslase Tõnis Lukase ettevalmistatud uus õppekava oli nii halb, et seda tuli kohe reformima hakata? Ja kui see tõesti oli nii halb, siis miks teie valitsus on selle heaks kiitnud?
Ega õppekava iseenesest ei ole halb, ta lihtsalt kannab ajaloolist traditsiooni, mis minu arvates 21. sajandil oleks vajalik ümber vaadata. Ja tõenäoliselt me hakkamе seda õppekava, mitte uut ja paremat tegema, vaid vaatame kuidas praktiline õppetöökorraldus koolides muuta natuke paindlikumaks ja mitte nii õppekava ja -teemade ja - mahukeskseks. Et nad kontsentreeruksid üldosas mainitud kompetentsidele. Üldosa on meil niisugune nüüdisaegne 21. sajandi ideoloogiat kandev ja ainekavad on väga mahukad ja natuke ajast ja arust.
Vestlesin just õppevahendite autoritega. Mõned neist räägivad, et kui programmi veelgi kokku tõmmata, siis ei jätku selles teemasid täiuslike õpikute kirjutamiseks. Kas te ei pelga, et kui programmi kaks korda lühendada, aheneb nüüdisaegsete õpilaste maailmapilt oluliselt?
See on niisugune kahe otsaga küsimus. Kui ma küsin teie käest, mida te mäletate kõigest sellest, mida te koolis õppisite, siis tõenäoliselt seda pole just väga palju. Suurem osa sellest on unustatud, ja ununeb üsna kiiresti. Samal ajal on terve rida asju, mida minu arvates peaks teadma kindlasti ka 20 ja 30 aasta pärast. Nii ei midagi selles õppekorralduses on valesti, ja kontsentreerumine olulisemale ja väiksem tähelepanu ebaolulisele on ilmselt õige suund.
Suvel ütles valitsus teist korda ära vene gümnaasiumidele, kes taotlesid õppetöö jätkamist vene keeles. Miks?
Mis probleemid on sellisel üleminekul? Kõigepealt tuletaksin meelde, et see otsus gümnaasiumis üle minna eestikeelsele õppele on vastu võetud 20 aastat tagasi. Ja vahepeal on olnud päris palju ministreid. Mina olen siin majas juba teist korda, ja Lukas ja Mailis Reps-Rand on siin kaks korda käinud ja kõik see on ammu teada olnud. Terve põlvkond inimesi on üles kasvanud. Ainus põhimõtteline muutus oli see, et otsustati, et see üleminek algab konkreetsel kuupäeval.
Mis need põhjendused on? Kõige sisulisem põhjendus on see, et me kahetsusväärsel moel teame, et eestikeelse kooli lõpetajad saavad Eestis kõrgemat palka kui venekeelse kooli lõpetajad. See palgalõhe kõige olulisem põhjus on riigikeele oskus. Riigikeeleoskust peab kasvatama ja osa õppetöö läbiviimine riigikeeles on üks üsna efektiivne meetod selleks. See on kõige põhilisem põhjus. Ülejäänud põhjendused on minu arvates teisejärgulised, on kindlasti ka poliitiline komponent.
Võib-olla püüab riik asjatult olla range kasvataja rollis, kes näitab juhmidele inimestele, kuidas need õnnelikeks saaksid? Kui soovite anda koolidele rohkem vabadust, kas siis poleks lihtsam lubada erandeid, kui seadus on niisuguse võimaluse ette näinud? Lõpuks käib ju jutt suurtest linnadest, kus õpilased saavad valida mitme gümnaasiumi vahel.
Seadus selle võimaluse annab, aga seda taotlust peab põhjendama. Kui kümme kooli või õigemini nende hoolekogud on otsustanud kolme päevaga täpselt ühtemoodi, et nemad selle taotluse esitavad, saate ise aru, et see ei ole vabatahtlik valik, vaid poliitiliselt orkestreeritud taotluse esitamine. Ma arvan, et see poliitiline komponent nende taotluste juures on kindlasti olemas. Aga ma väga tervitaksin vene lütseumi olemasolu Tallinnas, aga miks mitte ka teistes Eesti kohtades, kui selline vajadus võib tekkida, koostöös Vene Föderatsiooniga, nii nagu saksa gümnaasium Tallinnas töötab. Ma arvan, et Eesti vajab kindlasti head vene lütseumi, kus vene keelt, kirjandust ja kultuuri õpetatakse kas või 100-protsendiliselt vene keeles. Aga see peab olema riikidevaheline kokkulepe, ja ma väga loodan, et läbirääkimised Vene Föderatsiooniga selleni ka viivad.