Vastukaja

Ilvese kõne tõstis soomeugrilased uude positsiooni


Hantõ-Mansiiskis toimunud kohtumine tõstis soomeugrilaste liikumise esimest korda Euroopa tasemel uudiseks. Eesti presidendi peetud kõne selle avamisel äratas tähelepanu mitmel maal.
Oma kõnes tõstis Eesti president soomeugrilaste saatuse kõrgele filosoofilisele ja moraalsele tasandile. Selle inimliku sõnumi tuumaks oli väikerahvaste vaba kultuur ja vaba identiteet kogu maailmas ajaloolises perspektiivis.


Kõne oli tasakaalukas, see ei süüdistanud kedagi, ei solvanud kedagi ja kellegi kohta ei öeldud midagi ebakorrektset. Kuid mõned venelased paistsid olevat solvunud inetust «F-sõnast» (Freedom) ja šokeerivast «D-sõnast» (Democracy).


Soome president Halonen mainis oma kõnes sugulasrahvaste õigusi oma keelele, kuid jättis mainimata muud õigused, mis toetaksid soome-ugri rahvaste vaba identiteeti.


Kohtumisel ei jäänud tähelepanemata erinevus Eesti ja Soome poliitikas. Avamisel minu kõrval istunud Jarkko Tontti, noorema põlve Soome juhtivaid kirjanikke, hüüdis Ilvese kõne järel saalis braavo. Õhtul toimunud vastuvõtul tänas ta president Ilvest suurepärase kõne eest ja lubas taotleda Eesti kodakondsust. Paratamatult tekkis küsimus: kas taas otsivad umbe jooksnud ja enesega rahuloleva Soome intellektuaalid meie rahvusluuletaja Eino Leino eeskujul Eestist avatumat atmosfääri? Hiljem kirjutas kirjanik oma blogis, et president Ilvese kõne oli stiilseim kõne, mida ta avatud ühiskonna kaitseks kuulnud on.


Vene duuma väliskomisjoni esimees Kossatšov suunas aga kättemaksunoole Ilvese pihta. Oma kõnes väitis ta, et kui tundmatud huligaanid peksid marilasest aktivisti Kozlovi nii, et ta vajas haiglaravi, ei olevat see peks puudutanud tema rahvuslikku tegevust. «Kuid Euroopa Parlament, mille välisasjade aseesimees härra Ilves tollal oli, süüdistas oma avalduses just Venemaad rahvusliku liikumise tagakiusamise pärast.» Seejärel olevat alanud nii Soome kui Eesti ajakirjanduses laimukampaania Venemaa vastu.


Duuma esindaja kritiseeris Euroopat, et see ei reageerinud mitte kuidagi, kui pronkssõdurit kaitsnud venelasi löödi ja üks koguni tapeti. Kossatšovi väited pöörasid faktid pea peale. Neis oli äratuntav Nõukogude ajast pärit demagoogia, kus must kuulutati valgeks ja valge mustaks.

Selle häbematu provokatsiooni järel ei olnud Ilvesel kui suveräänse riigi esindajal muud võimalust kui lahkuda. Minu meelest oli Kossatšovi rünnak seda kummalisem, et olin jaanipäeval Peterburis Läänemere linnade teatrifestivali ajal saanud tõestuse, venelastel on soov luua häid suhteid Läänemere maadega.


Festivalil toimus paneelarutelu. Peterburi teatrifestivali juht oli šokeeritud, et venelasi õhutatakse uskuma, et Eesti on Venemaa suurim vaenlane. Ta rääkis loominguliste suhete loomise vajalikkusest ja tõdes, et Peterburi vajab Baltimaid. Ka Peterburi linna välissuhete osakonna juht Aleksander Prohorov ei süüdistanud sugugi Baltimaid, vaid rääkis linnadevahelise koostöö vajalikkusest ja n-ö rahvadiplomaatia ehk tavaliste inimeste heade suhete arendamise vajadusest. Ka Krakovi ja Vilniuse kultuurijuhtkond esines paneelis koostöötahtelisena.


Peterburi kultuurirahvas keeldus ründamast Balti riike ja nägi vajadust dialoogiks. Ka Venemaa uue presidendi ja Eesti presidendi kohtumine Hantõ-Mansiiskis sujus ajakirjanduses ilmunu põhjal sõbralikus õhkkonnas ja suhete parandamist soosivalt.


Kelle huvides siis oli saboteerida seda head ja euroopalikku atmosfääri? Seda suunda ohustab Vene salateenistuse ja armee võimupositsioon: nad hoiavad kõike oma kontrolli all ja nii kaua, kuni nende võim jätkub, säilib vastuseis Euroopa demokraatiale.


Kas see, mida me nägime Hantõ-Mansiiskis, oli vaatus Venemaa praeguse kaksikvõimu bütsantslikust draamast?

Jukka Mallinen, Soome Pen-Klubi esimees, soome-vene rahvafoorumi aseesimees, esseist ja uue vene kirjanduse tõlkija

Tagasi üles