Ene Ergma: ideaalset riigikogu loota pole

Ene Ergma riigikogus aasta viimase nädala esmaspäeval.

FOTO: Peeter Langovits

Riigikogu esimehe Ene Ergma sõnul ei tasu loota ideaalsete liikmetega riigikogu – perfektset parlamenti pole kusagil maailmas.  Parlamendi liikmed otsivad vaidlustes erinevate huvide ühisosa.


Mis on teid sellel aastal riigikogu töös kõige rohkem rõõmustanud?


See, et me suutsime vältida riigi rahandusasjade väga kehva olukorda sattumist. Ega need pingutused ei olnud ainult euro nimel. Riigieelarve miinus on võlg. Võlg on võõra oma ja mingil hetkel tuleb see tagasi maksta. Mida suuremal miinusel oleksime lasknud tekkida, seda raskem oleks olnud võlga tulevikus maksta.



Eks eelmiste aastate eufooria oli liiga suur. See on inimlikult mõistetav, sest kuidas sa ei kasvata kulutusi ja ei tõsta palku, kui raha on olemas. Aga riigi asjades on vaja alati mõelda kümme sammu ette: kas on garanteeritud, et suudame lubadusi täita ka kümne aasta pärast?



2010. aasta eelarve vastuvõtmine läks viimaks riigikogus üllatavalt libedalt. Mida te fraktsioonide koostöövõimekusest arvate?


Meil on vähemusvalitsus ja seepärast räägitakse tihti, et kedagi peab justkui üles ostma. Tegelikult see ongi üks demokraatia viise, et sa pead leidma toetajaid, kui tahad midagi ära teha. See ongi laiema kõlapinna ja kokkulepete otsimine.


Tahaksin opositsiooni kiita. Nad said aru, et otsuseid tehakse selle nimel, et meil riik ellu jääks.



Räägime palkadest. Kust tuli konkreetne summa 5200 eurot presidendi palgaks, mille järgi teiste palgad arvutatakse?


Mina isiklikult ei ole põhiseaduskomisjoni liige, aga ma olen aru saanud, et see on umbes praegune presidendi palk.



Miks fikseeriti palk eurodes?


Sest me kõik ju loodame, et aastal 2011 on Eestis kasutusel euro.



Aga sellise otsusega on riigikogu liikmed oma palga kindlustanud vahetuskursi muutumise vastu.


Igal juhul polnud riigikogul mingisugust kavalat salaplaani. Parlamendis on kõik inimesed väga huvitatud, et suudaksime Maastrichti kriteeriumid täita ja euro saada.



Mõnes riigis võib-olla tõesti oodatakse, et kui teised valuutad kukuvad, siis ka Eesti kroon devalveeritakse. Aga see tähendaks ju, et inimeste sissetulekud kukuksid, nagu me näeme kõrval Venemaal, kus rubla on kiiresti väärtust kaotanud.



Teised IRLi fraktsiooni liikmed hääletasid kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse vastu. Teie hääletasite poolt. Kas otsus vastu olla tuli fraktsioonis nii kiiresti, et teid ei jõutud informeerida?


Kas te tõesti arvate, et ma oleks hääletanud teistmoodi? Millegipärast on püütud näidata, et fraktsioonides on inimesed pandud surve alla ja nad teevad kõike, mis esimees ütleb. Ei ole nii.



Minu veendumus oli, et uus süsteem on parem kui vana, kus iga Eesti keskmise palga lisakroon kasvatas riigikogu liikme palka nelja krooni võrra. Minu meelest oli see aja ära elanud. Keegi ei mõelnud ju 1990ndate alguses, et arvud nii suureks lähevad.



Seda oli vaja nüüd muuta, et järgmised neli aastat ei peaks parlament tegelema küsimusega, miks palk on niisugune või naasugune.



Keskmise palga korrutamine oli üks asi, aga ilmselt ärritab inimesi praeguse palga suurus. Miks palka ei kärbitud?


Ma ei ole päris kindel, kas mingi väiksem summa oleks inimesi rahuldanud.


Konkreetne palgasumma polnud minu arvates kõige õnnestunum, aga see oli konsensuslik otsus.



Mida teha igavese probleemiga, et parlament pole inimeste meelest eriti usaldusväärne?


Eesti parlament, muide, on vastavalt Eurostati uuringule väga kena usaldusprotsendiga – 44. Seda peetakse tõsistes uuringutes heaks tasemeks.



Parlamendis tuleb meeles pidada, et sa oled 24 tundi ööpäevas riigikogu liige ja isegi kui sa lahkud, oled endine riigikogu liige. Mitte et siin tehakse neli aastat järjest 24 tundi ööpäevas tööd, aga sa oled avaliku elu tegelane. Mõned lihtsalt ei pea vastu. Minu käest on kohtumistel küsitud, miks üks või teine inimene riigikogus on. Vastus on väga lihtne: iga riigikogu liige on inimeste valitud, ja ka sellel, kes vastu ei pea, võib olla valimistelt saadud suur toetus.



Kaarel Tarand pakkus Eesti Päevalehes välja, et iga nädal võiks olla riigikogus üks päev riiklikult tähtsa küsimuse arutamiseks.


Me hakkasime praegu, detsembris, valmistuma, et tuua järgmisel sügisel riigikogu saali riiklikult tähtsa küsimusena kõik see, mis puudutab kohalikke omavalitsusi.



Arutelud suures saalis tuleb teha nii, et neist oleks kasu. Mul ei oleks raske igaks reedeks üles tõsta mingisugune teema, aga selline Nõukogude moodi ettevõtmine lihtsalt näitamaks, et me midagi teeme, devalveeriks neid üritusi. Potjomkini küla ei ole mõtet ehitada.



Ka sellel aastal oli arutelusid päris palju. Ühed olid suures saalis. Osa oleme teinud konverentsisaalis, et saada veel rohkem esinejaid väljastpoolt riigikogu. Eri tasemetel toimub arutelusid riigikogus kogu aeg.



Kust leida tugipunkte strateegilisele planeerimisele? Eesti Teaduste Akadeemia president Ri­chard Villems on rääkinud vajadusest luua akadeemia juurde sõltumatu analüüsikeskus, mis iseenese tarkusest ohud ära tunneks ja neid analüüsiks. Mis sellest mõttest saada võib?

Selleks on vaja raha ja praegu seda teha ei saa. Aga ma olen veendunud, et akadeemial peaks edaspidi selline ajukeskus olema.



Kas ideel luua riigikogus tulevikukomisjon on jumet? Kas tuleb strateegilisele planeerimisele keskenduv komisjon?


Tuleb ka mõelda, kas meil on selle jaoks tugevaid analüütikuid. Sellisele komisjonile ei saa ju panna astrolooge nõunikeks. Võib-olla see peakski olema koostöös akadeemiaga, mitte tavaline komisjon. Ja ka majandusinimesi peaks kaasa tõmbama. Aga see tuleb korralikult ette valmistada, et ei tuleks jälle üks «teeme ära» ja ongi kõik.



Kas keegi valmistab tulevikukomisjoni ette?


Sotsiaaldemokraadid on sellest tihti rääkinud ja mina olen selle idee pooldaja. Aga ma ei näe praegu tegijaid. Meil on harjutud rääkima eestkõnelejatest, aga on vaja eestegijaid. Esialgu on tulevikukomisjoni idee ümber palju sõnu, aga mitte konkreetset plaani.



Soomlased tegid selle ära nagu palju muidki asju. Soomlased tegid ka Sitra. Aga kas meie arengufond on sellel tasemel? Võib-olla ma ootan liiga kiirelt tulemusi…



Millisest riigikogust võiks unistada? Et meil oleks 101 säravat eestkõnelejat, kes oleks samal ajal ka professionaalsed eestegijad?


See võiks olla unistuste olukord, nagu matemaatikas on piirväärtus, aga seda iialgi ei saa. Ei maksa loota, et saame absoluutselt perfektse riigikogu. Sellist pole kuskil maailmas, sest inimesed on väga erinevad, valijad on väga erinevad.



Üks tuntud telenägu kogus Jõgevamaal väga kenasti hääli, aga kas ta ka teie arvates oleks suurepärane töötegija riigikogus?



«Minu Eesti» mõttekojast on tulnud terve hulk ettepanekuid valimissüsteemi ja Eesti poliitilise korralduse muutmiseks. Kas olete leidnud noppimisväärset?


Demokraatia on parim kõigist valikutest, aga ei saa iialgi rahuldada kõiki. See oleks loodusseaduste vastu. Looduses ei ole võimalik saavutada, et kõigil gaasimolekulidel oleks ühesugune kiirus. Alati tekib mingi jaotus. Ühiskonnas on samuti. Mõni soovib, et oleks keegi isakene, kes paneb kõik paika. Mina olen sellises ühiskonnas elanud ja enam ei taha. Olen nõus tõestama oma vaateid. See ongi demokraatia alus.



Mina tahaks Eestis näha rohkem konsensusdemokraatiat. Sa pead leidma ühisosa ja ka välja pakkuma, mida sa loovutad, et teised sinuga kaasa tuleks.



On välja pakutud, et parlament võiks käia koos neli korda aastas. Ma olen sellist parlamenti näinud. Selle nimi oli ülemnõukogu.



Kui käia neli korda aastas koos, siis lähebki asi ainult käe tõstmiseks.


Kahekojaline parlament on minu jaoks nonsenss. Mis me hakkame pisikeses Eestis sellega jamama.



Kas te näete riigikogus tahet valimissüsteemi küsimustega tegeleda?


Ega erilist tahet näha ei ole, sest süsteemi muutmine läheb nii pikaks väitluseks, et muuga ei jõuagi enam tegeleda.



Mida ootate järgmiselt aastalt?


Ma soovin, et me leiaksime konsensuse neis asjus, mis määravad Eesti inimeste ja Eesti riigi heaolu pikaajaliselt.



Ma usun, et meie inimestel jagub jõudu oludele realistlikult vaadata ja leida endale sobiv teeots  edasi minekuks.



3mõtet


•    Meil on vähemusvalitsus ja seepärast räägitakse tihti, et kedagi peab justkui üles ostma. Tegelikult see ongi üks demokraatia viise, et sa pead leidma toetajaid, kui tahad midagi ära teha. See ongi laiema kõlapinna ja kokkulepete otsimine.



•    Riigi asjades on vaja alati mõelda kümme sammu ette: kas on garanteeritud, et suudame lubadusi täita ka kümne aasta pärast?



•    Eesti parlament, muide, on vastavalt Eurostati uuringule väga kena usaldusprotsendiga – 44. Seda peetakse tõsistes uuringutes heaks tasemeks.

Tagasi üles