Buumiaastail said linnalähedastele põldudele rajatud papist ja küprokist majahütid Eesti seentena kerkivateks edusümboliteks, lõppeval aastal aga moondusid need kummituslikeks, masuaja tegelikkusega kokkusobivamateks tondilossideks.
Ajal, mil kinnisvarahinnad iga päev uutesse kõrgustesse küündisid, näis oma linnalähedase elamise hankimine inimestele siiski veel teostatava unistusena.