Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/12/07/6151403t1hee8d.jpg)
/nginx/o/2013/09/24/2403754t1h0668.jpg)
Kipsis jäset peaks arstile korduvalt näitama ja hiljem laskma temal kipsi eemaldada.
Kui nahk kipslahases kangesti sügelema kipub, võib põhjuseks olla äge kontaktdermatiit, mille kutsuvad esile kipsis olevad kemikaalid.
Kips pannakse selleks, et fikseerida haige jäseme ja luumurdude õige asend ning et vigastatud piirkonda veelgi rohkem ei traumeeritaks. Teinekord võib aga kips reageerida nahapinnaga ning lisaks niigi valutavale jäsemele tekib veel äge nahapõletik. «Kipsi survest võivad nahapinnale tekkida koledad verevillid,» sõnas Tõstamaa tervisekeskuse perearst Madis Veskimägi. Villid tekivad sagedamini siis, kui kipsis jäset hoitakse pikalt allapoole rippes või trauma tõttu süveneb turse.
«Kips ei anna kuidagi järele ja tekkiv surve põhjustab naha ja nahaaluskoe verevarustushäireid,» märkis Veskimägi. Villid, turse, lisaks punetus ja kühmukesed iseloomustavadki ägedat kontaktdermatiiti – välistest teguritest põhjustatud nahapõletikku, mis tekib ärritava või allergiat tekitava aine sattumisel nahale. Kipsi puhul võib allergilist või nahaärritusreaktsiooni tekitada näiteks kipsi koostises olev kaltsiumsulfaat ja mitmed abiained.
Villikeste lõhkemise järel väljub sealt koevedelik, tekivad marrastused ja ketendus.
«See on ebamugav, häiriv, vahel ka tõsine probleem,» nentis Veskimägi, kelle sõnul tekib nahahaigus umbes viiel protsendil kipsi kandvatest haigetest.
Sügelus viitab probleemile
«Väljakannatamatu valu ja sügeluse korral tuleb siiski kohe arsti poole pöörduda. Kui raviarst on lubanud kipsi kodus ära võtta, tuleb kipsialust nahka sooja vee ja seebiga pesta, kuivatada ja määrida ettevaatlikult peale rahustava toimega rasvast baaskreemi või salvi, näiteks Locobase’i, Sudocremi, Dermiloni. Samuti on abi kipsi alussidemest ja alusvattidest, mis meenutavad natuke mahulist vatiini,» soovitas Veskimägi. Täpse ravi ja režiimi määrab ikka arst, kes haigega tegeleb.
Sageli võib pärast kipsi paigaldamist tekkida ka jäseme turse ja kips hakata pigistama. Sellisel juhul peaks kipsi ettevaatlikult servast kääridega lahti lõikama ja vatiga polsterdama, et hõõrumiskohale ei tekiks inetu ja valus haav. Turset aitab vähendada jäseme üleval hoidmine ning varvaste ja/või sõrmede liigutamine. «Kipslahases käsi tuleb kolmnurkrätiku või spetsiaalse fikseerimispaelaga kaela siduda ja ka lahases jalg peab olema asetatud kõrgemale. Ohtlik turse võib tekkida siis, kui näiteks pikalt istudes jalg pidevalt laua all kõveras on,» tõdes Veskimägi.
Kuna vigastatud jäseme lihased ei saa koormust, hakkavad need aja jooksul kõhetuma. Seepärast on soovitatav lihaseid juba kipslahases oleku ajal pingutada ja lõdvestada, et need ei kaotaks oma jõudu. Vereringet aitab parandada sõrmede ja varvaste ning kõigi väljaspool kipsi olevate liigeste ja lihaste liigutamine.
Veskimäe toonitas, et lahasega patsient peab end korduvalt arsti juures näitamas käima ja hiljem laskma kipsi tohtril eemaldada, et mitte end vigastada.
«Võib juhtuda, et mõni ülekoormatud ortopeed saadab patsiendi mugavalt perearsti juurde, viimane laiutab aga käsi, et kus temagi saab, las patsient ise võtab kipsi ära.
Sellisel juhul on tegemist äärmiselt jabura olukorraga,» tõdes Veskimägi, kes on seda meelt, et kipsravi on tõsine ravi.
Oluline on taastusravi
Lahase äravõtmine ei ole niisama lihtne – tuleb kontrollida, kas luumurd on kenasti paranenud, teha röntgen, hinnata liikuvust ning järgnema peab taastusravi.
Kipsi eemaldamiseks kasutatakse tugeva haardega kipsikääre või Listeri kääre ning Veskimäe sõnul ei pea patsiendil seda varustust olema.
Kipsist vabanedes on tavaliselt üks jäse teisest kõhnem, lihased aga taastuvad kiiresti, kui neid treenida. Perearst rõhutas, et taastusravi on äärmiselt oluline. «Kui jäse on kipsis olnud näiteks kaks nädalat, kulub lihase funktsiooni täielikuks taastamiseks neli nädalat ehk kaks korda enam aega,» ütles Veskimägi.
Esimesel paaril päeval on soovitatav teha leiges vees painutus- ja sirutusharjutusi, soe vesi leevendab lihaste spastilisust ja valulikkust. Koormust tuleb ravi käigus ettevaatlikult suurendada. Kui on tegemist näiteks sõrme- või randmeluuvigastusega, võib juba järgnevatel päevadel pigistada švammi või kummipalli, kui aga randmevigastusega, võib rannet kõikvõimalikes suundades sirutada. Alguses tuleks lihaseid liigutada aeglaselt, ringikujuliselt päripäeva ja vastupäeva. Jalavigastuse puhul võiks mõne päeva pärast järgneda kaheksakujuliste ringidega kõnnak, tänu millele saavad sidemed ja lihased ühtlaselt venitatud.
«Kõik sõltub muidugi sellest, millises piirkonnas ja kui tõsine vigastus on. Kindlasti tuleks järgida arsti nõuandeid,» rõhutas Veskimägi, lisades, et vigastusega, mille tõttu on tekkinud raske funktsionaalne häire, tuleks pöörduda taastusravispetsialistide poole.
Millal otsida abi?
Pöörduge viivitamata arsti poole, kui:
• kips on murdunud või muutunud pehmeks,
• kips pigistab või surub sedavõrd, et jäseme üleval hoidmisest pole kasu,
• jäse on jahe, valulik ja sinakas,
• tekib tugev sügelus, kipsi alt levib ebameeldivat lõhna ja tekib palavik (üle 38 kraadi).
Allikas: Põhja-Eesti regionaalhaigla