Aasta teenäitaja: kriisi ajal tuleb hoida au ja väärikust
Parandatud!

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

2009. aasta teenäitaja professor Airi Värniku sõnul saavad kriisi ajal hakkama eelkõige need, kellel on initsiatiivi, eneseusaldust ja kannatlikkust taluda nii võite kui kaotusi.

FOTO: Peeter Langovits

Eesti Naiste Koostöökett valis 2009. aasta teenäitajaks professor Airi Värniku, kes peab olulisimaks, et inimesed hoiaks kriisi ajal oma ülimaid väärtusi – au ja väärikust.


Olete öelnud, et suitsiid on ühiskonna olemise tundlik baromeeter, mis näitab ühiskonna heaolu ning toob välja riski- ja kaitsvad faktorid. Mida võib selle taustal praeguses kriisiühiskonnas eestlaste käitumisest välja lugeda?


Kui taime- ja loomariigi puhul räägime vaid kohanemisoskustest, siis inimese puhul tuleb arvesse veel eetiline kategooria: mitte kõige suhtes ei tule kohaneda. Tuleks hoida ülimaid väärtusi – au ja väärikust.



Au ja väärikus ei ole kunagi esemelised, aga masu puudutab kaotusi materiaalsetes väärtustes ja need ei tohiks olla elutähtsad.



Kui vaadata ühiskondlikust vaatevinklist, siis Nõukogude ajal olid ummikus need, kelle loomus ei suutnud olla pelgalt käsutäitja. Praegu aga on ree peal need, kellel on initsiatiivi, eneseusaldust ja kannatlikkust taluda nii võite kui ka kaotusi.



Mulle tundub, et enamik eestlasi oskab elada paratamatusega, lepib parajusega, lepib ka puudusega, teeb järeldusi, saab kriisis targemaks.



Ükskõik, mispidi enesetapu teemale läheneda, on see alati rusuv. Miks te selle eriala valisite?


Arstiteadusest valisin psühhiaatria, praktilise psühhiaatrina töötades nägin, et hukkuvad inimesed, kelle keha on terve, kuid hingehäda sunnib neid lahkuma.


Nõukogude ajal ei tunnistatud psühholoogilist kriisi, suitsiid oli sealses trakteeringus raske vaimuhaiguse tunnus. Ma ju nägin, et nii see ei ole.



Suitsidoloogiat polnud siis ei teaduse ega parktikana. 1989. aastal leidsin võimaluse enamat teada saada, et seda valdkonda arendada.



Kuidas teile tundub, kas eestlane on oma olemuselt nii tugev, et praegust kriisi trotsides hindab oma prioriteedid ümber, loobub näivalt tähtsast ja pöörab tähelepanu sellele, mis on tegelikult oluline?


Uuringutest on teada, et majanduslangus, eriti nii äkiline, nõuab ohvreid. Kõige tähtsam on mitte häbeneda oma läbikukkumisi, elu on juba kord tõusude ja langustega.



Kui on halvasti läinud, ei ole õige tagasi tõmbuda, peitu pugeda. Vastupidi, tuleks otsida nii hingelist abi kui ka püüda tööalaselt edasi liikuda ja mitte ära põlata ka vähem meeldivaid tööotsi.



Kasulik oleks sättida oma elu komponendid tähtsuse järjekorda ja pealispindne, näiva edu sümboolika rahuliku südamega kõrvale jätta.



Kümmekond aastat tagasi oli enesetappe rohkem just meeste hulgas. On see muutunud?


Meeste suitsiidid on kõikjal sagedamad, on endiselt meilgi, kuid langustendents on nii meestel kui ka naistel.



Mees on haavatavam. Naine on visam ja paindlikum. Naisele on lubatud nõrkust välja näidata, mehed varjavad oma valu, otsivad riskantseid asendustegevusi, hakkavad jooma, lämbuvad vaikimisse.



Miks on enesetapud «populaarsed» noorte hulgas?


See on tõesti nii, et suitsiid on vigastussurmade järel teine surma põhjus Euroopas vanuses 15–29. Ka meil on noorte suitsiide kahetsusväärselt palju.



Üldises plaanis on noorte suitsiidide hulga kasv paljudes arenenud maades seotud noorte pettumusega maailmakorralduses, mis riivab nende õiglustunnet, ehk siis maailm ei ole seda väärt, et elamise vaeva kannatada. Teisalt on ka selliseid, kes tunnevad sügavat alaväärsust, edukuse kultus tapab.



Suitsiidide sagenemine käib käsikäes alkoholi ja uimastite tarbimisega. Arengumaades, kus eluprobleemid, näiteks tervise ja peavarju pärast, on igapäevased, on suitsiide vähe.



Kuivõrd võimalik on päästa inimest, kellel on juba kindlad suitsiidimõtted peas?


Suitsiidikavatsusega inimene annab reeglina oma kavatsusest märku sõna või teoga, otse või kaude. Seda tuleb vaid tähele panna. Kes räägib, see loodab abi saada. Ei pea paika arvamus, et see, kes suitsiidist räägib, ei tee seda.



Et saada teada, kui kindlad suitsiidimõtted on, tuleb seda küsida, delikaatselt muidugi, kuid arusaadavalt. Kui selgub, et aeg ja koht ja vahend on valmis mõeldud, olemas, siis on see kiirabi lugu, seda inimest enam kuni haiglasse paigutamiseni valveta jätta ei tohi.



Kui surmasoov on veel ebamäärane, on abistamiseks rahulik ärakuulamine. Sedalaadi vestluseks tuleb varuda aega ja leida sobiv koht, hoiduda tuleb süüdistamisest, hinnangute andmisest.



Esmasel vestlusel tuleks pinge maha laadida ja kokku leppida järgmine vestlus, võtta lubadus, et vahepeal midagi halba endale ei tee.



Kuidas saab inimene ise oma stressitaluvust tõsta?


Looduslähedusega, sellise korrastatusega, nagu on looduses. See on eluviisi küsimus: regulaarsus tegevustes, piisav uni, paras kehaline koormus. Tähtis on ka nn sotsiaalne võrgustik, s.o lähedased, sõbrad, kellele võib oma mure usaldada ja toetust saada. Üldises plaanis aitaks stabiilsus, kaugemale ette teadmine, kindlustunne, et lubadused täidetakse.



Kuidas teile tundub, kas meie riik on piisavalt tähelepanu pööranud inimestele, kes on pärast suitsiidikatset küll kehaliselt terveks ravitud, ent vajab veel vaimselt rohkem tähelepanu?


Väga vähe. See on läbikündmata maa. Kehavigastuse või enesemürgistuse nähud ravitakse, psühhiaatriline ja psühholoogiline abi on juhuslik.



Aastaid ei ole saadud vigastussurmade registritki tööle, seega pole olukorrast täit ülevaadetki maal, kus noored mehed surevad, kus oodatava eluea pikendamine oleks just vigastussurmade vältimisega võimalik.



Airi Värnik (70)


Töö

•    2008– ... Tallinna Ülikooli sotsiaaltöö instituut, professor


•    2005– ... Stockholmi Karolinska instituut, külalisprofessor (psühhiaatria)


•    1998– ... Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskond, külalisprofessor (psühhiaatria)


•    1993– ... Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituut,  juhataja


•    2007–2008 Tallinna Ülikooli sotsiaalteaduskond, professor


•    2003–2005 Stockholmi Karolinska instituut, psühhiaatria professor



Haridus

•    1995–1997 Stockholmi Karolinska instituut, doktorantuur


•    1970–1973 Leningradi Behterevi-nimeline psühhoneuroloogia instituut, kaugõppe aspirantuur


•    1967–1969 Tartu Ülikooli psühhiaatriakliiniku kliiniline ordinatuur


•    1958–1965 Tartu Ülikooli arstiteaduskond, ravi eriala


•    1947–1958 Tartu 3. keskkool



Teenäitaja


•    Eesti Naiste Koostööketi algatatud teenäitaja aunimetuse siht on väärtustada eetikat, parandada poliitilist kliimat, mõjutada suhtlemist ja poliitilist kultuuri, kaitsta isiku õigusi ja vabadusi.


•    Varasemad teenäitajad: Ülle-Marike Papp, Silvi Ojamuru, Külli Vollmer, Ülle Aaskivi, Marina Kaljurand ja Viive Rosenberg.



3mõtet


•    Praegu aga on ree peal need, kellel on initsiatiivi, eneseusaldust ja kannatlikkust taluda nii võite kui kaotusi.


•    Kui on halvasti läinud, ei ole õige tagasi tõmbuda, peitu pugeda.


•    Kasulik oleks sättida oma elu komponendid tähtsuse järjekorda.

Tagasi üles