Seetõttu on kahetsusväärne, et Rahvarinde olemust ja tähendust püütakse ikka ja jälle tõmmata parteilisele liistule. Äsja tegi seda siinsamas oma kommentaaris «Rahvakongress» (PM, 28.09) Kalle Muuli, väites, et Rahvarinne ja EKP olid tol ajal ühte nägu, sest mõlema deklareeritud «sihiks oli Eesti kuulumine NSV Liidu koosseisu liidulepingu alusel». Niisugune seisukoht on tüüpiline klišee, millest puudub veel vaid Rahvarinde sildistamine «Moskva käe» ja muu vandenõuliku atribuutikaga. Rahvarinde üldprogrammi ühe koostajana võtsin 2. oktoobril 1988. aastal vastu võetud dokumendi uuesti ette. Sellest loeme must valgel, et «programmiliselt on p r a e g u (minu sõrendus – R. V.) tähtsaim saavutada Eesti NSV tegelik riiklik, s.o. poliitiline, majanduslik ja kultuuriline iseseisvus.» See «praegu» viitas Rahvarinde evolutsioonilisele (sammsammulisele) tegutsemisele. Evolutsioonilisus iseloomustas ka 1980. aasta augustis asutatud Poola Solidarnośći, mis oli üks Rahvarinde asutamise eeskujusid.
Niisiis, sihiks ei olnud kordagi Eesti jäämine Nõukogude Liitu. «Konföderalismi» ja «liidulepingut», millest on juttu Rahvakongressi resolutsioonis «Enesemääramisest», käsitleti üksnes vahendina riikliku suveräänsuse saavutamiseks «maailma poliitiliste reaaliate olemasolu» arvestades. Rahvarinde juhid olid teadlikud, et just sammsammulises liikumises võidakse loota ka rahvusvahelisele toetusele. Meenutagem kas või «kõigile eestimaalastele ja kõigile Eesti sõpradele» adresseeritud «Eestimaa Rahvarinde Manifesti» lõpurida: «Me ei taha ei vähem ega rohkem, ei midagi iseenesest mõistetavamat, kui olla vaba rahvas vabal maal.» See retooriline rõhutus viitas ühemõtteliselt sellele, mille poole tegelikult liigutakse – iseseisev Eesti Vabariik.
/nginx/o/2013/07/05/1875370t1h2206.jpg)
/nginx/o/2013/07/05/1875370t1h2206.jpg)