E-kiriromaan teeb südame soojaks

Merilyn Merisalu
, Teatriteaduse tudeng
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Emmi Rothner (Elina Pähklimägi) ja Leo Leike (Andres Mähar) on jõudnud oma e-kirjavahetuses nii kaugele, et veedavad hilised õhtutunnid veini ja viskit juues, kusjuures kumbki on oma kodus arvuti läheduses. Vanemuise väikese maja lava on kujundanud Annika Pakk.
Emmi Rothner (Elina Pähklimägi) ja Leo Leike (Andres Mähar) on jõudnud oma e-kirjavahetuses nii kaugele, et veedavad hilised õhtutunnid veini ja viskit juues, kusjuures kumbki on oma kodus arvuti läheduses. Vanemuise väikese maja lava on kujundanud Annika Pakk. Foto: Alan Proosa

Võimsaim allikas, mis inimest toidab, on kujutlusvõime. See tekitab ja võimendab emotsioone nagu ei miski muu. See loob ka asju, inimesi ja terveid maailmu. Ja kujutlusvõime viljadega on raske võidelda, sest miski ei kinnita, et kujutlus eksib.

Viinis sündinud kirjanik Daniel Glattauer on oma romaaniga «Hea põhjatuule vastu» tabanud kujutlusvõime tööd ja võimu üsna täpselt. Kaks inimest, kes teineteisest mitte midagi ei tea, satuvad juhuslikult rääkima – õigemini teineteisele kirjutama – ning loovad endale teisest fantaasiakuju.

Teades, et üks peaosalistest on naine ja teine mees, kes suhtlevad e-kirja teel, visandab ka vaataja kujutlusvõime juba enne etenduse algust oma Emmi (Elina Pähklimägi) ja oma Leo (Andres Mähar).

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles