Juhtkiri: riik hoolib küll… vahel isegi liiga palju

Ühe osa inimeste kõnepruugis on käibeväljendiks saanud hüüatus «riik ei hooli». Ühistranspordi korraldust ja liinidele makstavaid dotatsioone vaadates tuleb öelda, et hoolimist paistab selles valdkonnas olevat kuhjaga. Paraku vaatab sealt vastu ka kuhjaga ebaefektiivsust.

Suured uhked bussid on tõesti saadud CO2-kvootide müügi arvelt – justkui maast leitud raha eest. Siiski pole ühegi avaliku vara kasutamine lotovõitja hooletusega mõistlik. Liinidele makstav toetus tuleb otse maksumaksja taskust ning on olemuselt püsikulu. Iga maksumaksjalt saadud euro on vaevaga teenitud ning põhimõtteliselt tuleb alati kaaluda, kas avalik võim saaks seda kuidagi tulemuslikumalt kasutada.

Sellist vaadet on väga lihtne omaks võtta üldiselt kodaniku ja maksumaksja positsioonilt. Paraku pole see sama lihtne, kui oled vallavanem, kelle jaoks on iga maavalitsusest välja võideldud bussiliin punktivõit. Kui oled bussivedudega tegeleva firma juht ja riik pakub raha teatud hulga kilomeetrite läbimise eest, siis võtad tehingu loomulikult vastu. Kui oled maavalitsuse ametnikuna kogenud, kui rasked on läbirääkimised selleks, et panna eri transpordiliigid koos toimima, siis tõenäoliselt lööd käega.