Skip to footer
Päevatoimetaja:
Tarvo Madsen
Saada vihje

Aivo Adamson: auto sõidab kraavi. Mitte vastupidi

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Artikli foto

Olgugi et osa liiklejaid ei soovi seda kuulda, on tõsiasi siiski see, et teeäärsed puud või rajatised, nagu kraav, kui tahes sügav või järsu servaga, ei põhjusta liiklusõnnetust, kirjutab maanteeameti peadirektor Aivo Adamson.

Viimase aja ajakirjanduslikud käsitlused maantee igavesest kaaslasest kraavist on pakkunud huvitavat lugemist. Teema on kahtlemata erutav. Nii mõnigi uudisekünnise ületanud mõttekonstruktsioon lubaks edasi arendatuna üle keskmise poliitilist trillerit sellest, kuidas maanteeamet sepistab kusagil keldris sobinguid ja tellib lahmakaid kraave ehitajale tööfrondi kindlustamiseks ning liiklejale tema kiusamiseks. Nali naljaks, kuid säärased korruptiivse maiguga hüpoteesid ei ole tõsiselt võtavad ja sunnivad haarama klaviatuuri järele.

Alustagem kaugemalt. Kus üleüldse jookseb piir sügava ja madala, ohtliku ja ohutu kraavi vahel? Võtkem appi Harry Taidre legendaarne raamat «Inimene. Sõiduk. Tee». Siin on selgelt öeldud, et tee ala moodustavad tee ise oma laiusega, teepeenrad ning kraav ja varuvöönd. Nimetused võivad olla ajas muutunud, kuid kraav oli, on ja jääb üheks tee osaks.

Kommentaarid
Tagasi üles